Unsplash.com
Maret oli abiellunud küll alles 32aastaselt, aga abikaasa Matiga kaks last suureks kasvatanud ja uhked hõbepulmad ära pidanud ning neil kulges kõik kenasti. Ühel koolitusel sai Maret tuttavaks endast kaheksa aastat noorema Urmasega ja tundis, et see mees meeldib talle.

Eks abieluinimestel tuleb niisuguseid kiindumusi pika elu jooksul ikka ette ja ega sellepärast pea lahku minema. Nii mõtles ka Maret. Nad hakkasid Urmasega lihtsalt e-kirju vahetama ja vahel ka helistma. See suhtlemine tegi Mareti elu ilusamaks ja emotsioonirikkamaks ning muud ta esialgu ei tahtnudki. Mida tema eas enam ikka loota, oli põhiline argument, mida ta ise endale kordas.

Paari kuu pärast enam kirjadest ja kõnedest ei piisanud ning Maret ja Urmas hakkasid Mareti mehe eest salaja kohtuma. Esimene kohtumise järel tunnistasid mõlemad, et oleks nagu taas 18aastased.

Urmas oli lahutatud ja elas üksi ning tema ei pidanud Maretit enda juurde kutsudes kellegi eest midagi varjama, aga Maret tundis mehe ees süümepiinu. See oli tema elus esimene kord, kui ta meest pettis. Ja korduvalt. Nad elasid päev korraga ega teinud suuri plaane.

Nii Maret kui Urmas kogesid oma eluea peale vaadates imestusega, et nende tunne ei lahjene, vaid tugevneb. Neil oli väga raske ilma teineteiseta olla. Aga Maret oli ju abielus ja mitte kehvas abielus. Maretit hakkas aina enam vaevama süütunne oma abikaasa ees, kes suhtus temasse väga kenasti.
Urmas oli kohe valmis Maretiga koos elama hakkama, aga Maret kartis oma abielu lõhkuda ja harjumuseks saanud eluviisi muuta. Ja tal oli oma mehest Matist oli ju kahju, sest tema polnud milleski süüdi.