Foto: Unsplash.com
On asju, mida on raske andeks anda. On asju, mida me ei suudagi kunagi andestada. Need jäävadki inimese sisse kasvama ja võivad tihtipeale lõppeda nukralt. Leheküljel reddit.com arutlesid kasutajad teemal, miks peale pikki koosoldud aastaid, minnakse lahku. Kasutajad jagasid enda südantlõhestavaid kogemusi, miks paljud paarid ühel hetkel enda kooseskisteerimisele joone alla tõmbavad.

1. Ei ole piisavalt ühist

Vahel juhtub selline äratundmine isegi 20 aastat peale abiellumist, kui saadakse aru, et neid seo miski muu, kui koosoldud aeg. Mõistetakse, et pole midagi ühist ja pingutamine lõpetatakse.

2. Üks (või mõlemad) murrab truudust

„Mu vanemad lahutasid peale 22 abielus oldud aastat, kui mu ema isale truudust murdis,“ kirjutas kasutaja TheVBnerve. „Isa oli löödud ja õnnetu, kuid tunnistas, et ka tema võib selles osaliselt süüdi olla (emotsionaalne eemalolek) ja oli nõus pereteraapiaga, et püüda abielu päästa. Ema oli samuti nõus pingutama, kuid nädal hiljem pettis ta mu isa jälle. Lahutus läks väga inetuks kätte...“

3. Kokkusobimatus

„Mu vanemad olid pea 40 aastat abielus ja otsustasid siis lahutada,“ kirjutas üks kasutaja.

„Peasüüdlasena näen ma kindlasti enda isa, kes lihtsalt ei mõista „normaalseid“ emotsioone. Kui pere lapsed olid välja kolinud, kes olid nende suhtlusel justkui puhvriks vahel, muutus tema käitumine veidraks ja sobimatuks. Karjumine, õelutsemine, pidev soov kedagi õpetada. Sellest tulenevalt hakkas alla käima ka ema vaimne ja füüsiline tervis ning me soovitasime neil nende endi huvides lahku minna. Mul on hea meel öelda, et nad on nüüdseks lahutatud, elavad eraldi elusid, mis on aga palju täisväärtuslikum. Ema on pühendunud enda lapselastele ja isa on jäägitult pühendunud enda noorele kaasale.

4. Läheb liiga raskeks

„16 aastat abielus, 18 aastat koos. Seda võib tänapäeva maailmas pidada juba päris arvestatavalt pikaks suhteks. Mul oli suurepärane suhe, kõik toimis. Kuid eks elu toob ikka muutusi- uued töökohad, uued kolleegid, peredraamad (õde püüdis endalt elu võtta). Kuid miski ei kõigutanud meie suhet ja tundus, et me tuleme kõigega toime, mis ette satub. Kuid siis tuli aasta, mis kustutas kõik eelnevad – kaotasime ühe aasta jooksul neljast vanemast kolm (naise isa oli juba aastaid tagasi surnud), kolisime uude majja, mis oli veel täielikult lõpetamata ja töömehed olid iga päev seal samas, naine läks uuesti õppima, et täita enda unistus. Kõik see kokku oli lihtsalt nii rusuvalt pingeline, et kõik lihtsalt kukkus kokku. Ma ei saa tänaseni aru, mis juhtus...“