Foto: Unsplash
Olin 36aastane, ligi üheksa aastat õnnelikus abielus, igati kindlustatud kokkuhoidvas peres, ilusas kodus, aga oleksin äärepealt oma vankri ise mürinal kraavi ajanud, alustab abielunaine oma lugu.

Mul oli kooliajast saati kaks väga head sõbrannat. Üks oli just lahku läinud, teine polnud ka oma pereeluga rahul, aga mina kadestasin neid, sest mõlemad olid juba teismeliste laste vanemad. Meil mehega aga lapsi ei olnud, kuigi soovisime neid.
Elasime erinevates linnades, aga vähemalt kord paari kuu jooksul saime ikka kokku, et oma elud üle rääkida, naerda ja kurta ja üksteisele elutarkust õpetada.
Sõbrannad muudkui kadestasid mind, et mul on nii kuldne mees ja muretu elu. Ja et nendega võrreldes ma ikka nii muutumatult noor ja uus välja näen. Mille kohta võin öelda, et see pole sõbrannade mõõdutundetu kiitus või minu eneseimetlemine, vaid ongi üsna tõsi. Väljanägemisega on jumal mind õnnistanud ja mu kehakaal pole kooliajast isegi praeguseni pea grammigi kasvanud.

Kui siis ükskord jälle kolmekesi kohvikus istusime ning üks oli ära rääkinud oma lastekasvatusmured ja teine värskemad reisiseiklused, osatasid mõlemad, et nojah, sul polegi millestki rääkida — elu ikka ühtemoodi nagu paradiisis. Siis ütlesingi poolnaljatamisi, et mõnikord tahaks kangesti sellest paradiisist tõesti natuke põrgu poole kiigata, elada läbi midagi niisugust nagu ligi kakskümmend aastat tagasi, kui oma mehega alles tuttavaks saime…
Sõbrannad läksid kohe hoogu: aga mis sind takistab, õuel 21. sajand: keegi ju niikuinii ei usu, et su kallis abikaasa on seni su elu ainuke mees!