Mikael Kristenson / Unsplash
Ellu sünnitakse üksinda ja elust lahkutakse üksinda. Nende kahe olulise päeva vahele mahub palju rõõmurohket koosolemist kallite inimestega ning ka üksildasi ajajärke.

Kõige silmatorkavam on füüsiline üksindus. Kui elatakse üksinda, käiakse kinos ja reisil üksinda, märkavad teised seda paratamatult. Nende pinnapealne muretsemine võib olla liigutavalt tüütu. Mõnele inimesele on see aga suur võimalus – olla üksinda, arvestada vaid iseendaga. Eriti pärast keerulise suhte lõppu on hea mõnda aega üksi oma suhtehaavu lakkuda. Nii on võimalik oma tundeilma tervendada ja saadud elukogemused annavad isiksuslikku rikkust. Ent osa meist talub sellist üksindust raskelt – nad hakkavad tegutsema, et leida endale kaaslane või sõpruskond. Kuna tegemist on n-ö avaliku üksindusega, pakuvad teised meelsasti seltsi – aktiivsest sõbralikust üksikust saab õige ruttu suhtes olev inimene.

Hingeline üksindus

Hoopis varjatum on hingeline üksindus. Võidakse elada koos perekonnaga ja olla paarisuhtes, kuid emotsionaalset kontakti lähedastega pole, suhe on muutunud fassaadiks. Pole lähedast, kellega oma mõtteid jagada, kellega kohtumist oodata. Kõik pereliikmed elavad justkui oma mullis. Selline üksindus muutub ajapikku üksilduseks.

Hingelisest üksindusest paarisuhtes võib saada lõks, kust ei osata välja pääseda. Emotsionaalne üksijäämine toimub sageli märkamatult, ilma mingi tragöödiata. Näiteks läheb elukaaslane teise linna tööle ja/või ei leita suure töökoormuse tõttu aega koos olla – ja hiljem ei tahetagi seda leida. Kaob soov oma mõtteid teisega jagada. Emotsionaalne lahkukasvamine võib toimuda nii märkamatult, et ühel hommikul põrnitsetakse kohvi juues teisel pool lauda istuvat kammimata peaga kodanikku ja mõeldakse: kust see tüüp küll siia sai? Kui materiaalne seis on hea, ei söandata partnerile öelda, et midagi on puudu – peljatakse vastust, et mis sa virised, sul on ju kõik olemas.

Tundes end paarisuhtes väga üksildasena ja oskamata emotsionaalselt lähedasi suhteid taastada, hakatakse oma elu täitma aseainega. Rohkem tööd, suurem pühendumine hobidele, varjatud kõrvalsuhe, millest saab n-ö emotsionaalne kark üksildase hinge toetamiseks. Pikalt kompensatoorne tegevus küll hinge ei täida, aga ajutist lohutust pakub küll.

Hingelise üksinduse seisundist saab välja tulla, kui julgetakse oma hing avada ja kaaslasega rääkida. Inimesed vajavad emotsionaalset lähedust erineval määral. Mõnele piisab paarisõnalisest vestlusest õhtu jooksul ja ta lähedusevajadus on nädalaks täidetud, teine ei saa üksinda isegi telerit vaadata, sest pole kellegagi nähtut kommenteerida. Paremini sobivad kokku need, kelle lähedusevajadus on sarnane.
Eestlaste alateadlikku suhtemudelit saab võrrelda üksikute taludega metsas, kus naaber kilomeeter-kaks eemal. Me vajame nii lähedust kui ka piisavalt suurt isiklikku tegutsemisruumi.

Saatus või valik?

Mõni inimene kohtub nagu juhuslikult oma elu armastusega, suhe areneb mängleva kergusega ja kooselu kestab kaua. Kui juhtub, et üks suhe saab läbi, tuleb õige pea ellu uus inimene – piisab vaid kirglikust unistamisest.

Teise vastu pole elu kaaslase leidmisel nii helde. Üha kohtutakse inimestega, kes võivad ju toredad olla, aga ei midagi enamat. Sisemist äratundmist ei teki. Mõistusega võttes saab ühist ruumi jagada, ühiselt tegutseda, kuid üksildustunne luurab luupainajana nurga taga, et unetutel öödel endast märku anda. Väliselt kõik toimib, kuid pole sisemist inimlikku äratundmist, et just tema on Minu Inimene, hingesugulane. Aastad mööduvad, karjäär edeneb, aga “õiget” inimest ellu ei tule.
On neid, kelle ellu on armastatu lahkumine jätnud nii suure augu, et seda pole võimalik millegagi täita. Olukorra teeb keerulisemaks see, kui paaril on lapsed, kellega tuleb arvestada. Lahkumineku korral on laste eest vastutust jagada suur kunst.

Lapsepõlve mõju

Kui päritoluperes ei ole jagunud piisavalt emotsionaalset lähedust või on laps olnud tõrjutud, saab ta ellu kaasa kehvad suhtemustrid. Tal võib olla edaspidi raske luua sõprus- ja armastussuhteid. Eriti raskeks võib see osutuda siis, kui päritolupere on vägivaldne – laps võib tajuda lähedasi suhteid ohtlikuna ja kaitsmaks end selle ohu eest, valitakse hilisemas elus alateadlikult üksindus. Lähedussuhteid tajutakse lisakoormusena, enda avamist partnerile emotsionaalselt ohtlikuna. Sellisel juhul võib inimese alateadlik mõttemuster ehk metaprogramm kalduda üksildusele.

Alateadlikel mõttemustritel on suur jõud inimese elukäigu kujunemisel. Üksikule iseloomuliku metaprogrammi vastand on partnerlik metaprogramm. See mõttemuster laseb inimesel kergesti suhteid luua ja endale sobivad kaaslased ära tunda. Oma alateadlikke mõttemustreid saab meditatsioonis vaadata ja muuta. Ei ole nii, et kui inimesel on olnud üksildane lapsepõlv, saadab teda seetõttu terve elu üksilduse vari.

Psüühilise ruumi looja

Peale füüsilise ruumi, milles me elame, on meil psüühiline ruum, mida kujundavad meie mõtted. Üksildustunde juured saavad alguse just sealt. Psüühilist ruumi mõjutavad suures osas hoiakud suhete ja läheduse vallas. Uuringute järgi on mõne inimese psüühilises ruumis vaid paar lähedast inimest ja kui reaalses elus suhted nendega katkevad, valdab üksildustunne. Teise inimese psüühilises ruumis on väga palju lähedasi, palju soojust, jagamist ja armastust – tema ei koge kunagi üksildust, kuigi ta võib füüsiliselt üksi olla. Näiteks kui ta läheb teise riiki üksinda elama, tekivad tal kergelt uued südamlikud suhted – inimesed tajuvad, et temaga on hea suhelda.

Kui inimesel on psüühilises ruumis pooleli suhtetrauma või lahkuminekukaklus, tajuvad teised seda ning uued usaldusväärsed suhted tekivad visalt. Me alateadlikel hoiakutel on suhete kvaliteedile suur mõju. Kuid alati on võimalik oma psüühilisest ruumist teadlikuks saada ja seda tervendada. Meditatsioonis on võimalik oma elu ja suhete visiooni laiemalt tajuda ning armastavalt positiivsemaks kasvatada.

Üksindusest välja!

  • Paras annus üksindust on psüühikat korrastava ja raviva toimega – kasuta üksinduse positiivset poolt.
  • Suheteni jõudmiseks leia ideid raamatutest, filmidest, vestlustest, internetist.
  • Enesearengukursused, -harjutused ja -teraapiad aitavad jõuda heade suheteni. Oma psüühilise ruumiga tutvumine, selle analüüsimine ja muutmine on ideaalne võimalus vanu suhteid tervendada ja uusi luua. Elu on liiga lühike, et häirivasse üksildusse klammerduda.
  • Praktika – suhtelihase arendamine. Lihtsalt alusta suhtlemist, räägi inimestega, kuula nende arvamusi. Mine kodust välja seltskonda või üritusele, saa osa teiste maailmast.