Urmas (esiplaanil) ja teised noored järvamaalased 1985. Urmas Glase
Matkasin 1985. aasta juulis ja augustis koos kaheksa Paide ja ühe Türi õpilasega üle Suur-Kaukasuse aheliku teljel Mineralnõje Vodõ-Kislovodsk-Elbrus-Mestia-Zugdidi-Suhhumi ja rongiga läbi Moskva koju. Eestvedajad olid õpetajad Maie ja Jüri Kotka.

Mäletan, et ööpimeduses Mineralnõje Vodõs maandumise järel panime telgid üles lennujaama lähedal olevasse metsa, aga hommikul koputas telgile kohalik miilits ja ütles, et linnapargis telkimine on korrarikkumine. Onu Stjopa näpuviibutuse peale kerisime telgid kokku.

Enne mäekuru ületamist jõudis meile järele teine matkajate grupp. Selja taga hõiguti: „Kurat! Kuradi kurat!“ Arvasime juba, et me pole sealkandis ainsad eestlased, ent selgus, et tegu oli grusiinist õpetlasega, kel Eesti sõbrad ja sõnavara.

Tegime reisi ajal tutvust ka sealse kange napsi chachaga, kui grusiin õpetaja selja taga tee sisse lonksu kanget valas, et kehast sisemist soojust hoida. Eks parkisime ju oma klassikalised presenttelgid mäekuru jalamil otse lumele. Matkavarustsse kuulunud kummimadrats, vateeritud magamiskott ja Marati nailondress polnud kokku just kõige külmakindlam komplekt.

Mägedest alla tulles veendusime, et anekdootlikud lood grusiinidest ja Volgadest on üsna tõemaigulised. Mägikülades, kus teed lausa puudusid, oli paljudel maja ees kiiskavpuhtaks klanitud sõiduk, mida hommikul välja ja õhtul tagasi garaaži aeti. Ikka et naabritele ja möödakäijatele oma jõukust näidata.

Reisi teisel poolel seiklesime kohaliku ühistranspordiga Suhhumi poole, et paar päeva rannas peesitada. Bussiga liiklemine polnudki nii lihtne kui meil. Buss tegi liinilt pikki kõrvalepõikeid, sest kui mõni reisija viskas kolmeka või viieka, sai ta öelda järgmise peatuse koha.

Mäletan, et ühes matkajate laagris peeti meid sakslasteks. Ega me seda ümber lükanudki ja lasime end paigutada paremale platsile.

Seal lähedal poes avastasid tüdrukud imeodava veini, mida müüdi šampanjapudelites. Tüdrukud varusid seda mehiselt, kuid nende rõõm lahtus, kui keegi meist tõlkis neile etiketil oleva margi: uksus ehk maakeeli äädikas.

Suhhumist kojusaamisega tekkis aga probleem, sest turismi tippajal polnud saada rongipileteid. Kuna õpetaja Jüri Kotka oli tunnustatud maletreener, siis olid temalgi omad käigud varuks. Meie grupp nimetati ümber Eesti noorte malekoondiseks, kes peab kindlal päeval kodus võistlema. Kohalikud raudteelased ei riskinud vennasvabariigi malemeistrite võistlust nurjata ja imeväel leiti meile vajalik kogus platskaardikohti.