Unsplash.com
„Salamisi kahtlesin juba siis, kui oma klassivennaga abiellusin, et sellest elust võib-olla midagi head ei tule. Kogu tutvusringkond pani meie kooselu justkui imeks, aga otse välja öelda julgesid oma kahtlusi vaid mu ämm ja vana peigmees, mis polnud mulle paraku argument,“ alustab ema oma lugu.

Tegelikult polnud hirmudeks alust, sest tegime abieluotsuse mehega üldse mitte mingi kuuma armastuse pärast. Olime ammu tuttavad. Paari minnes olime juba 25aastased ja kunagiste klassikaaslastena teineteise elukäiguga hästi kursis. Maailma asjadele vaatasime üsna ühtemoodi ja meil oli teineteise seltsis lahe olla. Pealegi olime mõlemad majanduslikult juba jalul, kummalgi töö ja oma elamine ning vanematelt ei tahtnud ega oodanud me midagi. Tegelikult minul vanemaid siis enam polnudki. Mu mees aga üksiku lapsena ja sisuliselt memmepojana üles kasvatatud, oli täis tahtmist näitama, et teda enam ei käsutata.

Tema auks tuleb tunnistada, et seda ta ka tegi. Sellest alates, kui oma korterid maha müüsime ja suurema ostsime, kehtestas ta minu juuresolekul oma emale seadused, et tema tuleb meile külla ainult siis, kui selleks on eelnev kokkulepe, ja et ta ei jaga meile oma „elamise õpetusi”.
See kõik toimus sõbralikult, nii et ämmaga minul mingeid kokkupõrkeid polnud. Tema oli omamoodi kadakasaks. Ta oli välja uurinud, et on suisa aadlisoost, niivõrd, kui see Eestis võimalik on. Seda positsiooni väljendas ta oma üldise hoiakuga, et mina kui eht matsisoost naine pole tema pojale küllalt vääriline partii. Mind see ei seganud, nii et alguse kohta pole mul midagi paha meenutada. See, kuidas ämm pika elu jooksul juhtunusse suhtus ja aina meelt muutis, mõjus pigem kentsakalt kui pahatahtlikult.