Ennast armastava inimese elus on vähem ruumi alaväärsusele
Terapeudi või nõustaja vastuvõtul kuuleb sageli, et paljude probleemide põhjus peitub enesearmastuse puuduses. Aga kuidas ennast armastada? Tegelikult pole seda sulle ju kunagi õpetatud. Sinult on lihtsalt oodatud, et haarad õhust ja õpid kõik ise ära.
Holistilise regressiooniterapeudina toimetades olen kohanud mitmeid piiravaid uskumusi, mis inimestel armastuse kohta on. Näiteks et armastus on valu. Armastus on kannatus. Armastus on eneseohverdus. Armastus on süütunne. Armastusega kaasneb alandus. Kui armastad, lubad end ära kasutada. Isegi kuritarvitada lubad. Jne.
Selliste uskumustega elades ei ole sul kuidagi võimalik armastusest püsivalt rõõmu tunda ega ka iseennast armastada. Probleemi juured asuvad sügaval alateadvuses. Kui su elukogemus ja sellest tulenevad järeldused kinnitavad, et armastusega kaasnevad kannatused, on see muster kodeeritud su alateadvusesse, mõjutades su elu. Keegi ei mõtle endast nii, et talle meeldib kannatada. Samuti ei looda suhet sellepärast, et kindlustada järjepidevaid kannatusi. Uskumus juhib inimest alateadvuse kaudu, ise ei pruugi sellest teadlikki olla.
Enesearmastus – selle sõna tagant avanevad sinu mõtted iseenda kohta ja su tunded enda vastu.
Suhtumine oma mõtetesse, ideedesse, hoiakutesse, väärtustesse ja vajadustesse. Positiivne suhe iseendaga on eelduseks tervetele suhetele teistega.
Tõeline armastus algab iseenda armastamisest
Tegin havai huna praktikatega esimest korda tutvust 11 aastat tagasi, kui minu holistilise regressiooniteraapia õpetaja Marina Paula Eberth mulle Kolme Mina tutvustas. Need on Alateadlik Mina, Teadlik Mina ja Kõrgem Mina. Praeguse teemaga seoses peatun Alateadlikul Minal. Havai huna praktika järgi on Alateadliku Mina haldusalas mälupank, kuhu salvestatakse kogu info looteeast alates. Seal on kõik mõtted ja arvamused, mida elu jooksul iseenda kohta kuulnud oled. Su vanemad, õed-vennad, õpetajad, sõbrad ja kallimad on sellesse panka midagi lisanud. Sinna salvestub ka ühiskondlik arvamus. Tagajärg on sageli see, et Alateadliku Mina käsutuses olev teave on liiga negatiivne. Pole siis ka ime, et sügaval sisimas oled vihane, frustreeritud, depressiivne. Alateadliku Minani jõuab alatasa: “ei ole piisavalt hea”, “ei ole piisavalt tark”, “ei ole piisavalt ilus”, “ei ole piisavalt edukas”, “ei ole piisavalt tugev”... Ühesõnaga – sa ei ole piisav sellisena, nagu oled!
Kui hakkad oma mõtteid ja sõnu jälgima, märkad, et enesekriitika algab hommikul peeglisse vaadates ja lõpeb õhtul voodis mõtetega sellest, mida kõike oleksid pidanud päeva jooksul tegema, aga ei teinud.
Kui tahad olukorda muuta, teadvusta oma negatiivsed mõtted
Millest sa mõtled, kui peeglisse vaatad? Liiga paks, liiga lõtv. Keha on ebaproportsionaalne, ülekaaluline, nahk on jumetu... Märka, mida sa mõtled siis, kui keegi komplimendi teeb. “Ta ütleb seda viisakusest ega mõtle tõsiselt.” Või “Ah, mis nüüd mina!” Kui vaatad oma keha ebameeldivustundega, võrdled seda suuruse ja vormi poolest automaatselt sellega, mille arvad ilusa olevat, kuna sulle on nii räägitud. Ühiskond avaldab survet ja sa püüad end sobitada kindlatesse raamidesse.
Su plaanid ja eesmärgid on suured. Sunnid end pidevalt takka ja hurjutad end, kui pole nii palju jõudnud, kui kavas oli.
Kui vaatad mõnd kaunist inimest – mida sa mõtled? Mida tunned? Kas rõõmustad tema ilu üle või tunned end alaväärsena? Oled kehvem, jah?
Oled koos rikka, eduka või andeka inimesega – kuidas end tunned?
Viletsalt?
Su töö ei edene. Sa mõtled kohe, et see on sinu süü.
Positiivse ja eluterve enesehinnangu tähtsust on raske üle hinnata. Huna praktikate kohaselt avaldab selle puudumine Alateadlikule Minale invaliidistavat mõju. Kui Alateadliku Mina kujutis iseendast on negatiivne, on energialiikumine nii kehas kui ka infoväljas takistatud. Kui energiat on vähe, tekivad kehalised vaevused. Eesmärkide ja visioonide asemel võtavad võimust ainult hirmud, mida nimetatakse vahel ka isetäituvateks negatiivseteks ennustusteks.
Enesearmastus tähendab oma tunnete, mõtete ja taipamistega tegelemist iga päev, järjepidevalt ja teadlikult. Tehes seda iseenda jaoks, olles tänulik ja tundes rõõmu.
Kui sul on iseendaga huvitav ja hea olla, suudad ja oskad sa ennast armastada, alles siis oskad ja oled valmis armastama maailma ning kõike, mida see sisaldab. Siis võid taibata, et tahad teisi armastada, ja teedki seda. Just sulle omasel ja teadlikul viisil. Kui ennast armastad, on vägi ja vastutus sinu käes ning oled võimeline oma elu ise juhtima.
Kuni sa pole sinnamaani jõudnud, vajad alati välist tuge eeskujude ja arvamusliidrite näol. Samuti võid vajada abistavaid tehnikaid ja juhtnööre. Või oled mingil muul moel välistest teguritest sõltuv.
Ennast armastades märkad seoseid, taipad nende väärtust ning kujundad ja juhid oma elu ise. Loomulikult selles osas, mis sinust sõltub. Selline eluhoiak on kaunis – mida rohkem sa oma tegelikku olemust väärtustad, seda loomulikum ja armsam oled. Seda enam saad tunda rõõmu ja rahulolu suhetest.
Lugu ilmus 2018. aasta Eesti Naise juulinumbris.