„Mul oli väga huvitav karjäär, sain teha palju huvitavaid osi,“ ütleb üks me kunagisi esibaleriine ja praegune balletipedagoog Tiiu Randviir.

Elu esimese balletielamusena mäletab Tiiu Randviir Vanemuises nähtud „Esmeraldat“, kus nimiosas tantsis Velda Otsus. Tiiu oli siis vaid kolmene! „Ma ei kannatanud, kui Quasimodo tahtis Esmeraldat ära viia, õhtul küsisin tädi Vendlalt, nagu ma teda kutsusin, et kas oli valus, kui ta sind kiusas? Kuulus Velda Otsus oli siis ju baleriin ja elas meie juures korteris. Õhtuti leotas ta köögis pesukausis oma varbaid. Oigas ja oli nii väsinud, ütles isale, et ära iialgi pane oma last balletti õppima. Aga ma ise läksin!“ Ja 16 aastat hiljem tantsis temagi oma Esmeralda!

Tiiu isa, näitleja Aleksander Randviir oli õppinud Peterburis V. Samoilovi teatristuudios ja Tallinnas Draamastuudio teatrikoolis. Ta oli näitleja Draamateatris ning pikalt Vanemuises. Tiiu mäletab, et „isa mängis palju Lisl Lindauga koos. 1942. aastal kolisime Tartust Tallinnasse, siis läks isa Draamateatrisse. Ka mina peaaegu et elasin seal – hommikul tulin koolist, läksin tegelaste tuppa, viskasin oma portfelli sinna, vaatasin „Krokodille“ – vene huumoriajakirju. Kui isa oli proovis, öeldi juba valvelauas, et täna annab sulle süüa onu Malmsten (näitleja Franz Malmsten – H.P.).

Tiiu mäletab isa lavalt küll. „See oli üks Moliere'i näidend, kui Ruut Tarmo oli laua all laudlina varjus ja isa seda lina mõõgaga torkis, et kus ta on ja kus ta on. Mina hüüdsin saalist, et onu Tarmo on laua all. Onu Tarmo käis meil ju külas, tahtsin aidata.“

 Ema Mai oli „eesti ajal proua, pärast sõda töötas raamatupidajana 4. haiglas ja hiljem ka Kunstikombinaadis. Ema ja isa olid mõlemad Vaivarast pärit. Isa oli rahvamajas näiteringi juhendaja. Ema koos oma paljude õdedega oli seal näitleja.

 Tiiu vennast Jürist sai kuulus maletaja ja maleajakirjanik. Neil oli Tiiuga 11 aastat vanusevahet ning seetõttu nad koos suurt ei mänginud. Aga malekäigud õpetas vend õele selgeks. „Jüri ise õppis maletamist helilooja Eduard Tubinalt, kes oli me peretuttav.“

 Eesti Riiklikku Koreograafilisse Kooli (hilisem Tallinna Balletikool) astus Tiiu 1946. aastal. Tol ajal asus kool ühes korteris aadressil Lai tänav 11 ja ka Estonia teatri proovisaalides. Tiiu: „Ega meie teadnud, et see korter on, meie jaoks oli see suur küll. Mina lõpetasin 1955. aastal, Toompeale kolis kool alles kümme aastat hiljem.“ Päevad venisid pikaks, sest hommikuti olid tunnid tavakoolis – Tallinna 20. keskkoolis ja „õhtul, pärast balletikooli oli ikka vaja mõnd etendust teha, nii et koju jõudsin alles pärast seda.“ Sõja järel andis Estonia etendusi endise kino Gloria, nüüdse Vene Draamateatri ruumes.

Balletikoolis oli Tiiu õpetajaks Lia Vink-Leetmaa, me klassikalise balletikoolkonna rajaja. „Ta oli vahel kaunis valusa ütlemisega... Oli ka kordi, kui ütlesin kodus, et ma tagasi ei lähe. Aga ema vastas rahulikult: „Kui oled midagi alustanud, pead selle ka lõpetama.“ Isa arvas küll, et muidugi tule ära ja eks see tekitas vastureaktsiooni.“ Kahtlemata oli Lia Leetmaa õpetaja, kellelt olen õppinud kõige rohkem. Ja Jelizaveta Pavlovna Gerdtilt Moskvas. Nende käest sain väga hea põhja.“

 „Luikede järve“ esietendus 1956. aastal oli noorukese baleriini debüüt kohe ta esimesel tööhooajal. „Olin veel keskkooli lõpuklassi õpilane ja saanud just kaks nädalat tagasi 18aastaseks,“ meenutab Tiiu. Odette'i-Ottilie kaksikosa saatis Tiiu Randviiru terve ta lavatee, 25 aasta jooksul, mitmes eri lavastuses, paljude erinevate partneritega. Sellest sai ta elutöö. Tiiu on nõus: Tšaikovski „Luikede järve“ muusikast on peas iga noot. Viimast korda tantsis Tiiu Luike 1979. aasta lõpus Torontos.

 1958-1959 tudeeris Tiiu Randviir Moskvas Suure Teatri ja Moskva Koreograafiakooli juures Jelizaveta Gerdti ja Veera Vassiljeva klassis. „Olin teist aastat teatris, kui tekkis suur tahtmine Moskvasse minna. Balletikooli juhataja Anna Ekston helistas sinna, ta tundis kuulsat pedagoogi Jelizaveta Pavlovna Gerdti. Suures Teatris tegin ka Luige ja Giselle'i proove. Kuna Gitises õpiti ka balletipedagoogideks, kasutasid ka nemad meid oma koolitöödes. Inimene jõuab väga palju!
Hiljem sain aru, et küll oli hea, et ma ei läinud Suurde Teatrisse, kus oli tol ajal ju eriline plejaad priimabaleriine. Oleksin seal võib-olla jäänud rühmatantsijaks. Ka Jelizaveta Gerdt ei soovitanud seda, ütles, et mine koju, sulle kirjutatakse seal ballette. Ja nii ka juhtus.“

 1964. aastal astus Tiiu lavakunstikateedrisse. Tema kursusekaaslasteks 3. lennus olid Katrin Karisma, Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Mari Lill, Andres Ots, Peeter Jakobi, Helle-Reet Helenurm jt. „See oli väga tore aeg! Läksin sinna Panso pärast ja sain temalt väga palju. Kasutan ka ise õpetajana praegugi neid tarkusi.“

Kooli lõputöödes mängis Tiiu M. Gorki „Põhjas“ Vassilissat ja W.Gibbsoni „Ime sünnis“ tädi Evet. Ent pärast kooli temast siiski draamanäitlejat ei saanud, ta jätkas baleriinina. Lavakoolis õppimise ajalgi jätkas Tiiu Estonias ja sündisid balletirollid: Medeia, Kratt, Julia, Chloe, Prostituut („Võlumandariinis“).

 Alates 1970. aastast on Tiiu jaganud oma teadmisi balletiõpetajana Tallinna Balletikoolis (toona Koreograafiakool).

 1971. aastal abiellus Tiiu sarmika spordikuulsuse Rein Tölbiga. Tiiu: „Kohtusime Toomas Leiuse juures kodus. Mul oli teles esinemine, tantsisin „Carmenist“ üht juppi. Kui sealt välja tulin, helistas Silvia Urb, et meil on siin kenad noormehed ja pidu, tule ka. Mul aga oli veel grimm peal, ei tahtnud end koledana näidata. Ütlesin, et kui te mind homme kutsute, siis tulen, mul oli „Võlumandariini“ etendus. Ja nad tulidki teatrisse – Jaak Parmas, Rein Tölp ja Toomas Leius. Tantsisin ainult esimeses vaatuses, siis läksime koos pidutsema. Nimepidi teadsime üksteist muidugi varemgi.“

Nüüdseks 45 aastat abielus olnud, tunnustab Tiiu abikaasat: „Meil on olnud ühine arusaamine väga raskest tööst. Ta teadis, mida see tähendab, kui peale etendust väsinud olin.“

 Poeg Urmas sündis 1972. aastal. „Eeskujulik ema ma ei olnud, tantsijatel on ikka see mure, olin palju ära. Minu ema aitas lapse eest hoolitseda. Aga kui hiljem Stuttgardis olin, tuli ka poeg sinna ja õppis neli ja pool aastat Daimler Benzi koolis, siis olime jälle koos.

Lapsena on Urmas mind tantsimas näinud, aga pärast „Luikede järve“ teist vaatust ütles, et kui kohe ei hakka „Pipi Pikksukk“, siis tema läheb koju. Ütlesin siis vanaemale, et ärgu toogu enam last balletietendusele – kui teda ei huvita, mis siis teha.“

 „Viinis õpetasin 1982. aastast kolm aastat Bundestheateri balletikoolis. Siis tegin seda tööd Soomes kaks aastat. Ja 1990. aastal läksin Saksamaale Stuttgarti, kus õpetasin 8 aastat. Ilma pereta oli väga raske, just seepärast tulin lõpuks ära.“