Töötukassa Foto: Hendrik Osula
Olin äsja üle poole aasta ametlikult töötu ehk ¬teisisõnu töötuna arvel Eesti Töötukassas. Ma ei olnud kunagi varem end töötuna arvele võtnud, sest kunagi varem polnud mul pärast töösuhte lõppemist olnud õigust saada töötuskindlustushüvitist. Nii et natuke põnev oli ka, mis asutus see töötukassa siis ikkagi on ja mis seal saama hakkab.

Töötukassa ise sõnastab oma peamised eesmärgid järgmiselt: „Eesti Töötukassa korraldab töötuskindlustust eesmärgiga tagada töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, ning viib ellu tööpoliitikat eesmärgiga tagada tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive.“
Töötuskindlustus, mille korraldamine on üks töötukassa põhitegevusi, on teatavasti sundkindlustus. Riik sunnib nii tööandjat kui ka töötajat ostma töötukassalt kindlustusteenust. Seadus ei võimalda soovi korral jätta seda teenust ostmata ega ka osta seda kelleltki teiselt. Ja teenuse hind oleneb otseselt kliendi palga suurusest.

Miks peab kohal käima, kui tööd ega nõu ei anta?

Sestap tundus pisut kummaline, et pean hüvitise saamiseks käima kord kuus töötukassa kontoris nägu näitamas – tegu polnud ju mingi toetusega, vaid teenusega, mille eest olin enne selle vajamist seitsme aasta pikkuse tööstaaži vältel maksnud iga kuu teenustasu. Esialgu see kindlustushüvitise kättesaamise tingimus mind suurt ei häirinud, kuna eeldasin, et töötukassas käimisest on ka mingit muud kasu.

On ju töövõimeliste inimeste võimalikult suur tööhõive asutuse teine põhieesmärk. Paraku ei pakkunud töötukassa mulle poole aasta jooksul mitte ühtki tööd. Ei näost näkku ega ka e-kirja teel. Ütlesin vist juba esimesel kokkusaamisel konsultandiga, et olen pakkumistele väga avatud ega otsi tööd ainult ühes kitsas valdkonnas. Samuti ütlesin, et olen huvitatud kõikvõimalikest koolitustest. Selle peale pakuti mulle CV koostamise koolitust. Rohkem ei pakutud midagi.
Küllap oli näha, et ma juba ainuüksi huvi pärast väga tahaks kusagile minna. Ja et mind nähtavasti kusagile mujale saata polnud, saadeti mind karjäärinõustaja juurde. Sümpaatne naisterahvas ütles mulle sedasama, mida olin oma konsultandile juba ise tõdenud – et tuleks olla avatud väljakutsetele väljaspool oma harjumuspärast valdkonda. Samuti ütles ta keerutamata välja, et minu oskustega inimesed saavad tööd tavaliselt tutvuse kaudu ning et töötukassa peale ei tasu mul loota.
Segaseks jäigi, milleks oli mul vaja väljateenitud hüvitise saamiseks käia igakuisel „rivistusel“ ja rääkida iga kuu täpselt sama juttu inimesele, kel mulle miskit kasulikku vastu öelda polnud.

Ootamatu terviserike tühistas hüvitise päevapealt

Augustikuus jätsin tervislikel põhjustel ühel reedesel päeval täitmata töötukassa lehel asuva tööotsimispäeviku. Juba esmaspäeval ehk järgmisel tööpäeval potsatas mu postkasti töötukassa otsus lõpetada mu töötuna arvelolek laupäevase seisuga! Sellega seoses ka loomulikult igasugune hüvitise maksmine. Raske on uskuda, et töötukassas päriselt arvati, et kuna ma nõutud ajale järgnenud tööpäeva jooksul end näole ei andnud, siis järelikult on mul uus töö olemas ja hüvitist pole mul enam tarvis.
Ka uuesti arvelevõtmine poleks hüvitist taastanud – see oli lihtsalt karistus „rivistusele“ ilmumata jätmise eest. Et mitte jääda lageda taeva alla, pidin esitama hüvitise maksmise lõpetamise asjus vaide. Et vaie rahuldataks, pidin tooma perearstilt tõendi selle kohta, et olin päeviku täitmata jätmise päeval haige. Ja siis pidin selle tõendi füüsiliselt töötukassasse kohale viima – sisseskännitud versioonist ei piisanud.

Kui tööd on vähe, pole ¬mõtet seda üldse teha

Viimasel kohtumisel konsultandiga sain muuhulgas teada, et töötuna arvelolek tuleb lõpetada ka siis, kui juhtun vastu võtma mõne töö, mille eest makstakse näiteks 10 eurot. Koos arvelolekuga lõpeb ka 136,71-eurose töötutoetuse maksmine ning ravikindlustus. Teisisõnu: kui töötu inimene peaks saama tööpakkumise, mis toob sisse alla 136,71 euro kuus, siis pole tal mõtet seda vastu võtta.
Mõeldes kõigile sellistele reeglitele, tekib paratamatult küsimus: kellele ja milleks on kasulik, et töötuid inimesi on niivõrd kerge registreeritud töötu staatusest ilma jätta? Jääb mulje, justkui kasutaks töötukassa iga seadusega antud võimalust, et saaks kindlustushüvitised ja toetused maksmata jätta. Kas inimene on ka päriselt tagasi tööle läinud ning saab endaga hakkama, näib teisejärguline. Kas tema kohtumistel töötukassa töötajatega ka mingi sisu või mõte on, aga suisa kolmandajärguline.
Võiks ju arvata, et äkki on sellise suhtumise taga rahapuudus ning meeleheitlik püüd hoida kokku igalt poolt, kust vähegi saab. Ainult et töötukassa eelarve on juba aastaid ülejäägis. Tänavuseks ülejäägiks planeeriti mullu 38,5 miljonit eurot.