Teda on hakanud huvitama ka muu peale laval olemise – teatri pildiline pool, ruumi võimalused, lavastamine. “Elukaaslane Kristjan, kes on multikunstnik ja lavakujundaja, on lausa soovitanud – mine stsenograafiat õppima. Aga niikaua, kui mul vastavaid oskusi pole, usaldan oma lavastuste visuaali rahulikult Kristjani kätesse ning loobin ideid ja pakun lahendusi lavastaja positsioonilt,” lubab näitleja.

Kersti sobiks kõige täpsemalt renessansiajastusse. Nii nagu tema punased kiharad näivad olevat välja astunud mõne tolleaegse meistri maalilt, kätkeb Kersti endas otsekui väikest Leonardo da Vincit, kes haarab vilkalt võimaluste järele end eri valdkondades proovile panna. “Ma ei saa aru, miks ma pean näitlejana tegelema ainult teatriga? Mind huvitab nii palju muud: käsitöö, mood, alternatiivne meditsiin. Olen mänginud mõttega õppida Pariisis tikkimist. Pitsid, värgid – et näiteks läheks mõne meistri juurde kuuks ajaks õpipoisiks.”

Kersti on käinud nõu küsimas selgemalt nägija juures, et välja selgitada oma elu sihte. “Teater oli ennustuses tugevalt sees, aga tulevik näitas ka loovkirjutamise sobilikkust. Olen mõelnud Drakadeemias õppimise peale, minu peas on päris mitu filmistsenaariumi,” tunnistab ta.

Kersti on näitlejana vanuses, kus teatris hakkavad paratamatult lõppema magusad noorte kangelannade rollid. Kuigi asemele võivad tulla võimsad küpsed naised, tähistab see siiski omamoodi murdepunkti, olukorda, kus kõik ei ole enam võimalik.

“Loosung, et neljakümneselt elu alles algab, on minu meelest suur pettus, see ikka päris nii pole. Väga äge oli noor olla! Mind näiteks nii häirib, et pean iga kuu juukseid toonima, sest muidu kasvab hall välja. Olen lapsest saati punapea, see on mu imago osa! Mängisin “Vendades Karamazovites” Grušenkat, kelle pärast kogu möll käib – ja hallipäisena poleks ma ju mingi Grušenka! Ma siis ikka värvin praegu,” muigab ta.

Täismahus artiklit loe Eesti Naise aprillinumbrist: