Oleme harjunud, et hommikul ärgates paneme tule põlema, kohvimasina tööle ja arvuti käima. Mis aga juhtuks, kui ühel hommikul ei oleks elektrit, kodu on külm ja välja minna ei saa? Kas oleme sellisteks ootamatusteks valmis?

Tuntud raadiohääl Kertu Jukkum, kes on Ameerikas elanud ja sealset elu näinud, tunnistab, et oleks küll tore mõelda, et meid Eestis õnnetused ei taba. “Näiteks orkaan Katrina jäetud kaosest pole Ameerikas siiani suudetud välja tulla, osa tänavaid on piirkonnas endiselt suletud.”

Kertu tunnistab, et paar aastat tagasi, kui Venemaa tungis Ukrainasse, elas ta üle üsna tõsise sõjahirmu. “Kas põhjendatud või mitte, aga tundsin seda reaalselt,” meenutab ta. Ka maailmas jõudu koguv terrorism on muutnud suhtumist. “Silmakirjalik sõda,” kirjeldab ta. “Elame küll väikeses ja märkamatuks jäänud Eestis, ent see ei tähenda, et oleksime kaitstud ja meil ei võiks kunagi midagi juhtuda.”

“Mul on heas mõttes hirmutunne säilinud,” jätkab Kertu. Ta tahab uskuda, et suudab kriisiolukorras hakkama saada. Siiski ei tähenda see, et tal oleks kodus hädaabipakike valmis seatud. “Elan eestiaegses majas, kuhu on väike külmsahver sisse ehitatud. Seal jätkub mul sööki mitmeks nädalaks,” lisab Kertu naerdes. Oma ahju-kamina-pliidiga elamises saab ise ka toad soojaks. Kertu teab tänu matkamiskogemusele aga sedagi, kuidas tikkudeta tuld teha.

Samas oleme loodusest kaugenemas. Kertu Jukkum toob näiteks, et kui ta elas paar nädalat metsas, küsis enamik tuttavaid, kuidas ta julgeb. “Et kas ma borrelioosi ja entsefaliiti ei karda.” Inimesed on hakanud loodust pelgama, mis on heaoluühiskonnale iseloomulik. “Mida paremaks elu muutub, seda hellitatumad oleme. Kes ikka viitsib minna miinus kahekümne kraadiga mitmeks nädalaks metsa.”

Loe märtsi Eesti Naisest täismahus artiklist, kuidas tuleksid kriisiolukorras toime ka Kristina Viirpalu, Aune Past, Katrin Sangla: