Foto: Unsplash.com
Taasavaldame südamliku kirja Eesti Naise kirjavõistluselt!

Ehkki Sind, ema, enam meiega pole, pean Sinu kombeid alati meeles.

Paljud asjad ei tulegi nii hästi välja, kui Sinul tulid, kuid siiski püüan oma tegusid Sinu järgi seada. Üldiselt tundub, et olin lapsena vist hea laps, aga ikkagi mäletan halbu asju ka.

Lapsena võtsin liiga palju töid korraga ette, kuigi eelmised polnud veel valmis. Sinu käest õppisin selgeks võtte, et enne kui uut tööd alustad, tee alati vana lõpuni. Kui sul koguneb palju poolikuid töid, võid kasvada lohakaks ja hooletuks, kes ei saa ühegi ilusa asjaga kunagi toime. Soovitasid olla enda vastu tähelepanelik ja aus ning ütlesid, et las pigem tekib iga tegevuse järel väike paus, sest alati ei pea ju lõpetama kõike kohe täna.

Kui ma maalisin pilte ja õmblesin lihtsamaid kleite, ei lubanud Sa mul uut enne välja lõigata või pilti alustada, kui teine valmis. Oi, kuidas ma olin solvunud ja Su peale pahane, tahtsin ju kiiresti palju-palju ilusat ette võtta, aga nüüd tahaksin Sind selle keelamise eest südamest tänada.

Meenub valusalt üks hetk, kui olin juba päris suur tüdruk ja Sina tahtsid minu salli siduda, minu eest ikka veel hoolitseda. Tõmbasin end torisedes Sinust eemale, lippasin lehvitamata minema ja kui eemalt tagasi vaatasin, tundus, et Sa olid eriti nukra näoga. Nüüd ma saan küll aru ja tahaksin Sinult, ema, väga vabandust paluda, aitäh öelda ja Sind tugevasti kallistada.