Lugeja kirjutab: miks me kingime üksteisele mõttetusi?
Ühe poeketi reklaamid, kus mornide nägudega tegelased oma jõulukinke lahti harutavad ja ohkavad: jälle tass! või jälle sokid!, on minu meelest päris elulised ju. Kui midagi kinkida, siis võiks see ka rõõmu teha. Mitte et oled, korv käes, läbi poe jooksnud ja kinnisilmi midagi haaranud. Ka kasina rahakotiga saab teha kingitusi, mis hinge lähevad. Ma ei pea silmas prillipuhastuslappe või soojakotte või peamasseerijat või vilkuvate tulukestega jõulumütsi või kampsunit, millesse riietada veinipudel või klaasist delfiinikujukesi, nagu mu naaber armastab kinkida. Ma ei tea, kust ta selliseid asju leiab ja mina ei tea, kus neid asju ladustada. Mul on kapis kaks riiulit seda mõttetut nodi täis. Võib-olla on naaber juba kaheksas lüli, kes seda tavaari edasi kingib? Kas ka mina peaksin seda tegema? Sorri, ma ei suuda! Ma tõesti ei saa aru, miks me ei võiks üksteiselt küsida: „Mida sa tegelikult soovid? Ütle, ja sa saad seda!“ Me kõik teame ju vana tõde, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks. Sama hästi võiks öelda: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Ja ma arvan, et igaüks sooviks leida kuuse alt midagi, mis talle naeratuse näole toob.