Mart Kadastik: „Sekretär vaatas must mööda. Õnneks. Kui ta oleks mind silmadega mõõtma hakanud, oleksin pilgu raivo-e-tammeliku tagasihoidlikkusega põrandale suunanud.“

Uhke trepp viis mind teisele korrusele, kus asub mainekas erakliinik. Avaras ootesaalis istus arvutilaua taga kastanpruunide juustega sekretär. Ka noore naise nägu oli ühtlaselt pruun. Solaarium ilmselt. Või isepäevitav kreem, jätkus mul tarkust oletada. 

Sekretär vaatas must mööda. Õnneks. Kui ta oleks mind silmadega mõõtma hakanud, oleksin oma pilgu raivo-e-tammeliku tagasihoidlikkusega põrandale suunanud. Ehkki meestearsti juurde ei tulda ju tingimata häda või hädapidamatuse pärast. Tullakse profülaktika pärast. 

Diskreetne sekretär, mõtlesin tänuga. Oleks muidugi veel parem, kui meestekliinikus võtaks patsiente vastu meessekretär, aga see mõte jäi toppama kohe, kui kujutlesin, kuidas too vuntsidega sekretär peaks mulle kohvi pakkuma või kõkutades küsima: “Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Ei, tänan, ei.

Eestimaises kahvatus keskkonnas lisab jumekus naisele sarmi, pidin möönma. Hea jume on tervise tunnus ja seepärast ei sobigi kliiniku sekretäriks kahvatu või muidu põdur inimene. Raviasutuse sekretär on otsekui teeviit, kes julgustab ja juhatab sind arsti juurde. 

Kuivõrd mul polnud aimu, kuhu minna (nagunii ei tohi kabinetti ilma kutseta siseneda), olin sunnitud tehispäikeseneiule teada andma, et tulin doktor selle ja selle juurde. Oodake üks hetk, ütles sekretär tusaselt ja süüvis uuesti arvutisse. Kohvi pakkumisest polnud juttugi. Ta ei lugenud veebiuudiseid – küünteklõbin klahvidel jättis mulje, et inimene töötab. Vähemalt ei näri igavusest küüsi. 

Veerand tundi seisin kuulekalt seina ääres Ilmar Kruusamäe aktimaali ees. Sekretär jagas maid ühe vanema meespatsiendiga. Mees nurises suure arve üle. Miks talle kohe ei öeldud, et analüüsid on nii kallid ning et haigekassa ei maksa midagi? Ebamugav oli seda keskustelu pikalt pealt kuulata. Jalutasin koridori lõppu.

Loe edasi Eesti Naise paberväljaandest või siit: