Unsplash.com
„Kui mõelda pihtimustele, romaanidele, ekraaniteostele naiste sõpruse teemal, siis ei saa ilmaski sotti, kas see on olemas või ei, sest sageli pannakse naise sõpruse mõiste kasvõi mõtteliselt jutumärkidesse,“ alustab oma lugu Meeli.

Me olime pinginaabrid ja saime kiiresti sõpradeks alates esimesest klassist. Elasime ühel tänaval, olime mõlemad oma pere ainsad lapsed ja meie vanemad olid head tuttavad. Olime vara lugema õppinud ja raamatute juurde juhitud. Nii et igati ühte keelt ja meelt ja võiksime tänini kinnitada, et olime nagu õed.

Teismelistena oskasime juba küllalt hästi aru saada oma iseloomude ja eelduste erinevustest. Mu ilus ja seejuures romantiline sõbranna unistas näitlejakarjäärist. Mina mina olin välimuselt tavaline ja realist. Samas, kui kumbki hingeasju pihtida tahtis, nõu või abi vajas, olime alati toeks ja andsime teineteisele kasvõi viimase käest.

Käisime kümnendas klassis, kui nende pere pealinna kolis. Sestsaati jätkusid kontaktid põhiliselt kirjadena, mis paraku aina harvemaks jäid. Lihtsalt sel põhjusel, et me kasvasime suureks ning kummalgi kujunes oma eraelu ja sõpruskond.

Tema teade, et ta 21aastaselt ülikooli ajal mehele läks, oli nii rõõmustav kui ka rabav. Peamiselt imestasin sellepärast, et minu teada polnud ta seni ühegi noormehega pikemat aega käinudki. Ja nüüd korraga läks enesest tosin aastat vanemale mehele. Eks klatšiti ikka, et peamiselt ilmselt sellepärast, et mees kuulus tolleaegsete selle ilma vägevate kilda ja oli ka küllalt varakas.
Meie vähenegi suhtlemine jäi pärast seda sündmust vähemalt kaheksaks aastaks vaid ühiste tuttavate vahendatud tervituste tasemele.