Foto: Unsplash.com
Igal inimesel on oma suhtekäekiri, aga Ardo tundeelu kulges mööda eriti kurba rada – ta oskas peaaegu igal aastal armuda nii, et vastuarmastust ei leidnud.

Ardo oli edukas mees, teenis korralikult ja oli endale hubase kodu sisustanud. Tõsi – ta ei olnud välimuselt niisugune, kellele naised järele vaatavad. Selleks oli ta liiga lühike ja kõhukas ning 25aastaselt hakkas pealaele juba Lenini soeng tulema. Seevastu oli tahea südamega inimene ja väga hea suhtleja. Ardo tundeelu käis üles-alla, joovastusest masendusse.

Kui ta oli armunud järjekordsesse kenasse sihvakasse naisesse ja tal oli õnnestunud naine välja kutsuda, oli ta kohe kõrvuni armunud, tegi kalleid kingitusi ning kiitis tuttavatele neiu ilu. Ja headust.
Kahjuks läks enamasti nii, et neiu lasi end mingi aja ümmardada ja leidis siis uue austaja. Või kui ka ei leidnud uut austajat, siis andis Ardole oma käitumise ja sõnadega selgelt mõista, etei hooli temast tegelikult üldse.

Pärast niisuguseid tagasilööke vajus Ardo masendusse ega suhelnud kellegagi mitu nädalat. Sellest hoolimata algas paari kuu pärast jälle samasugune trall otsast peale, ainult teise sihvaka ja ilusa neiuga. Jällegi suur armumine ja suur pettumus. Nii mõnigi Ardo neiu langes kuude möödudes ka Ardo sõprade embusse. Siis Ardo mingi aja ei suhelnud selle sõbraga, aga lõpuks leppis olukorraga ja suhtles temaga nagu ennegi, justkui tahtes välja uurida, mis selles tema konkurendis parem oli kui tema juures.