Miks me mäletame ammu toimunut nii erinevalt?

Kes poleks mõnd minevkusündmust kirjeldades juhtunule pisut erksamaid toone lisanud! Mitte et musta valgeks keerata, vaid – sel moel tuleb toimunu paremini meelde. Ammuseid dialooge ümber jutustades toome suhetedraama kuidagi eredamalt olevikku. Aga kas me tegelikult ikka mäletame sõnasõnalt, mida keegi kellelegi aastaid tagasi ütles? Samas, kui oluline see ongi – jääb ju igale osapoolele oma tõde ja oma mälestus. Ning eri inimeste sama hetke kirjeldusi kõrvutades ei pruugi kõrvalseisja neis sageli kuigivõrd sarnasusi märgata…

Kui mingit sündmustearengut on elu jooksul kordi taasloodud, pole meenutaja vahel ka ise kindel, kas ta jutustab ümber tõepoolest toimunut – või hoopis oma varasema meenutuse mälupilti, mis teadvuses näilise tõsieluepisoodina kindla koha omandanud. Loogiline ju: elu kulgedes ja kogemuste lisandudes, endaga juhtunut teistega toimunuga võrreldes muutub ka vaatenurk. Ning perspektiivist ja taustast tulenevalt teiseneb sündmuse tegelik osatähtsus ka asjaosaliste endi silmis.

Seetõttu saabki sama isik oma kogemuste põhjal  pealtnäha lausa vastuolulisi seisukohavõtte sedastada – või eri autorid sama inimese kohta vastakaid elulooraamatuid kirjutada. Seetõttu vallandub inimeste vahel värvikaid minevikuteemalisi vaidlusi ning mõnd ammust iseenda kirjutatud kirja või päevikulehekülge lugedes hüüatame: “Ei! M  i n a  ei saanud nii arvata!”

Ja kuivõrd ka palju üldsusele olulisi seisukohti moodustub üksikisikute mälupiltide summast, pole vaja imeks panna, et needki aeg-ajalt teisenevad.