Unsplash / Toa Heftiba
Põhjala rahvad mälestavad jõulude aegu oma kalleid kadunukesi ning söövad ja joovad nii, et ihu väriseb. Sageli on kristlikud tavad segunenud kohalike kommetega.

Katoliiklikes maades on jõulude lahutamatuks osaks protsessioon, mille käigus kantakse ringi Maarja ja Joosepi kuju, rongkäiguga ühineb tavaliselt palju inimesi ning lõppkokkuvõttes puhkeb valla meeletu rõõmumöll, mis tähistab lunastaja sündi.

Sellega võrreldes on meie kohalikud kombed vägagi askeetlikud.

Aafrika kristlikes maades peetakse jõule samuti külluslikult. Neil langevad pühad kenasti ühte suve kõrghetkega, mistõttu süüakse külluslikku jõulueinet sageli vabas õhus, palmipuud on ehitud kelladega ning tänavad täituvad jõulukooridega. Põneva tava leiab Egiptuse koptidelt, kes tähistavad jõule koos õigeuskliku maailmaga ehk et jõululaupäev on 6. jaanuaril.

Jõuluõhtul peab üks õige kopt minema kirikusse uhiuues riietuses. Kes seda endale lubada ei saa, sel jääb ka kirikus käimata. Sama tähtsad kui kiriklikud kombed on aga ka perekondlikud tavad ning üle ilma on jõulud suur söömispüha. Ka on lahutamatu osa jõulukingid – paljudes maades tuleb jõuluvana ja toob meelepärast kraami. Inglismaal tuleb jõuluvana öösel korstna kaudu ning ka Prantsusmaal panevad lapsed oma sussid jõuluööks kamina ette, kuna hommikuks, oh üllatust, on need täitunud pähklite, kommide ja muu sellisega, millest ükski maiasmokk ära ei ütle.

Komme jõulude ajal end rikkalikult hea ja paremaga kostitada on tegelikult pärit ajast, mil olud olid märksa kehvemad kui praegu, välismaised vürtsid olid heaolu tipp ja rikkuse näitaja. Et jõuluajal paremaid palu lauale saada, pingutati tavalisel ajal püksirihma. Katoliiklastel ja õigeusklikel eelneb jõuludele ka paast, nii et jõuluõhtune priiskamine on enam kui asjakohane. Sageli leiab jõululaualt toiduaineid, mis tegelikult vägagi tavalised, aga neile on pühade puhuks antud pidulikum maitse ja välimus. Näiteks rootslased söövad kartulivorsti ja naudivad, justkui oleks see tehtud parimast saadaolevast lihast.

Rootslaste valgusepüha

Meie lähinaabrite rootslaste jõulupidustused algavad juba üsna detsembri keskel, 13. detsembril, kui tähistatakse luutsinapäeva. Pere vanim tütar kannab sel päeval peas igihaljast küünaldega pärga ning serveerib hommikusöögi ajal oma perele kohvi ja saiu. Selle rituaaliga mälestatakse Santa Luciat, kes viis maa-alustes tunnelites varjavatele varakristlastele süüa. Et oma teed valgustada, kandis ta peas küünlaid. Luutsinapäeva tähistatakse ka koolides ja mõnedes linnades tänavatelgi, samuti peetakse jõululaata.

Piduliku jõulueine traditsioonid on Rootsis väga kindlad. Nende eine koosneb üheksast käigust, mis kõik on omaette söömaajad. Neil on laual lihapallid ja kartulivorst, eri tüüpi heeringat, külmad lihalõigud, juust, muidugi ka praad, kindlasti käib traditsioonilisele lauale õnne- ehk riisipuder, mille sisse pandud mandel. Kes mandli endale saab, seda ootab ees suur õnn või isegi abiellumine! Janssoni kiusatus ehk kilu-kartulivorm on rootslaste jõululaual au sees. Pärast õhtusööki tuleb jõulupäkapikk Tomte ja toob lastele kinke.

Lätlased sanditavad

Lätis on riigipühad nii luteri ja roomakatoliku maailma jõulud kui ka õigeusu pühad uue aasta algul. Läti uskumuse järgi sündis 22. detsembril, talvisel pööripäeval, taas Päikeseneitsi ning tema sünnipäev on pühamast püham.

Kui meie kombestikus käib sanditamine vaid mardi- ja kadripäeval, siis lätlastel algab mardipäevast suur sanditamise periood, mis kestab vastlapäevani, ja kõige aktiivsem on see just jõulude paiku. Sanditajad riietuvad loomadeks või veidrateks tüüpideks ning kõnnivad perest peresse, külast külla ning toovad karja- ja viljaõnne, õnnistust, peletavad eemale kurje vaime...
Toidulaud on lätlastel meie omaga üsna sarnane, ehk vaid väheke viletsam.

Enamik eestlasi ei pea väga suureks hõrgutiseks pekiherneid, aga lätlased peavad. Ka eelistame meie jõuluõhtul pigem magusat ja kanget koduõlut, aga kasinad lätlased joovad toidu kõrvale keefirit. Ka on laual – olenevalt piirkonnast – väiksed pekipirukad või kapsapirukas ning aastaringi sümboliseeriv rõngasse keeratud odrakruubivorst.

Mida me veel ei tea soomlastest?

Soomlased on ehk parim näide, kuidas kristlikud ja ennemuistsed kombed on kootud üheks kirjuks kangaks – kristliku jõuluvana eellane oli viljakusriituseks kohale ilmuv sokk, soome keeles pukki. Sokk oli end ehtinud sarvedega, ta kandis kasetohust maski ja lambanahkset kasukat ning ta ilmus saagi salvesaamise pidustusteks ehk kekri’ks.

Tänapäevastes Soome jõulukommetes tunnevad folklooriuurijad ära kunagise lõikuspeo kombestiku. Näiteks pidi kindlasti linnukesi söötma, et nad suvel aia- ja teravilja rahule jätaksid. Igivana komme on, et jõuluõhtul peab saunas käima. Kristlikku traditsiooni aga näeme kuu aega kestvas pikkujoulu’s – advendinädalad on soomlastele suur pillerkaariaeg, mil ükski soomlane ei lase end kaks korda sööma-jooma paluda.

Soomlastele on eksootilised vürtsid peaaegu nagu jõulu sümbol, need eristavad tänapäevalgi paljude roogade jõuluversiooni argipäeva omast. Näiteks söövad soomlased argipäeval tavalist kaalika- ja porgandivormi, aga jõuludel maitsestavad seda kaneeli, kardemoni ja ingveriga ning lisavad sinna korinte ehk väikseid seemneteta rosinaid ja riivivad roogadesse tsitruspuuviljade koort.

Igas korralikus Soome peres pannaksegi lauale kartuli-, porgandi- ja kaalikavorm, kesksel kohal troonib suur jõulupraad ehk kinkku – soolatud seakintsu küpsetatakse ja glasuuritakse näiteks sinepiga, maitsestatakse nelgi ja muude vürtsidega. Tänapäeval on jõululaual sageli ka kalkun, mõnel pool aga tummine traditsiooniline pajaroog Karjala praad ehk karjalanpaisti.

Väga vana komme on süüa Põhjamaades levinud leeliskala, mida tehakse kuivatatud tursast, ning putru, mida aastasadu tagasi valmistati kaerast või odrast, tänapäeval aga riisist. Ka on jõululaual lõhet ja heeringat, mõnel pool on pearoaks koguni haug. Magusast pakutakse ploomikisselli, jõulusaiu ja piparkooke.

Venelaste elu on kibe ja magus

Ortodokssete venelaste pühad on otseselt seotud jõuludele eelneva paastu, palvetamise ning pühadega saabuva priiskamisega. Samas, meie pilgule ei pruugi idanaabrite jõululaud just väga rikkalik paista. Jõululaual on 12 toitu – 12 apostli auks. Vähem ortodokssed inimesed pühendavad oma eine aasta 12 kuule. Talvepühade hooaeg algab venelastel vana-aastaõhtuga, 6. jaanuari õhtul tähistatakse Kristuse sündimist ja 13. jaanuaril vana kalendri uut aastat. Jõululaual pole ühtki lihatoitu – kuigi nüüdsel ajal on kombed väheke ka muutunud – ning õhtusöök algab taevas esimese tähe süttides.

Traditsioonilised toidud on seenesupp, küpsetatud kala, puder kutja, millest visatakse esimene lusikatäis lakke. Kui see sinna püsima jääb, tõotab tarele ja perele hea aasta tulla. Süüakse leiba, mille paluke kastetakse esmalt mee ja siis hakitud küüslaugu sisse, et keelelgi tunda korraga nii elu magusust kui ka kibedust.

Elukiri, detsember 2012