Müstilised külalised akna taga
Läheb natuke aega mööda ja päike on hakanud veel rohkem kadakale paistma, nüüd on tantsijad nii kuldsed, et võimatu on sellest ilust end mitte lummata lasta. Poegki tõstab koolitöölt pilgu ja peaaegu et karjahtab: "Emme, need ei saa olla sääsed! Vaata ise, kui suured! Ja vaata, neil on ka käed ja jalad, need on HALDJAD!"
"Jah, sul võib õigus olla, võib-olla on need tõesti haldjad." Vaatepilt on nii rabav ja sire, et pragmaatiline, loodusteaduslik vaatenurk saavutab siin omad piirid.
Poeg rapsab end toolilt püsti, sulepea lendamas üle laua, ja hüüab jooksu pealt: "Oota, emme, ma lähen kohe ja selgitan välja, kes nad on!"
Akna taga jääb ta, põlved pisut kõverdunult ja parema käe nimetisõrm suus, seisma ja takseerib, pea kuklas, kuldseid tantsijaid tükk aega. Järsku hüppab kohapealt kõrgusesse, rapsab käega ja tahab üht kinni püüda.
Koputan aknale ja hüüan, et haldjaid ei tohi ju püüda, see toob õnnetust!
Poeg noogutab, tuleb tuppa tagasi ja möönab: "Ei saanudki täpselt teada, kes nad on, sa ei kujuta ette, kui kiiresti nad lennata oskavad."
Nõnda on hea. Las nad siis lendavad, sealt ja sinna, kus nende päris kodu, ja las inimestele jääb nende usk.