Foto: Unsplash.com
„Pole tõsi, et igaühe jaoks on kuskil keegi... Maailm on liiga suur ja elu võib enne otsa saada, kui temani jõuad. Mina pole jõudnud, nii et pigem usun, et mulle polegi teda määratud,“ alustab Triinu oma lugu.

Mu isa jättis meid emaga maha, kui ma veel titt olin. Ema toonitas ikka, et ei lase mul enne mehele minna, kui leian selle õige. Ma ise ilmutasin suurt agarust juba teises klassis, kui meie klassi tulnud uue poisi pinginaabriks sain. Too meeldis kõigile, oli sõbralik ja väga tark, muudkui jutustas kaugetest maadest ja meredest, loomadest ja rahvastest. Olin nii uhke ta üle ja ütlesin kord emale häbelikult, et kui suureks kasvame, siis saab sellest Tiidust minu mees.

Neljandas klassis hakkas ta juba ühe poisiga istuma. Kõik oli nagu ikka, aga mul kui vanal pinginaabril ei olnud enam mingeid eeliseid, mis mind väga kurvastas. Nii kestis see kuni 12. klassini. Siis hakkas ta käima paralleelklassi Liinaga, kellega hiljem abiellus ülikooli esimesel kursusel.Mina läksin provintsilinnast pealinna meditsiinikooli ja mul polnud enam klassikaaslastega suhteid, ammugi Tiiduga. Õigemini oli - selline, millega enesele jubedalt häbi tegin. Augustis enne ärasõitu linna kutsusin ta ise meie parki kohtama. Niisama, nagu hüvastijätuks, aga mõistagi salalootustega. Rääkisime oma plaanidest. Mu suureks pettumuseks polnud temas küll ühtegi märki sellest, et ta minusse võiks natukenegi armunud olla. Et mitte lihtsalt tönnima hakata, suudlesin teda kiiresti otse suule ja panin jooksu. „Mis sul hakkas?" hüüdis ta mulle veel järele. Sellega tuli mul oma armastusele kriips peale tõmmata.