Unsplash.com
„Kui mehele läksin, oli kogu tutvuskond rohkem elevil kui ma ise. Vanemad kiitsid mu valiku heaks, sõbrannad ahhetasid ja kadestasid, et kus on ikka ilus paar ja kui hea partii sa teed. Mina ise olin lihtsalt õnnelik,“ alustab naine oma lugu.

Olin siis 24aastane ja ametis sugulase kosmeetikafirmas. Ostsin korteri. Oskasin oma tööd teha ja asju ajada ning ülemused olid minuga rahul. Elu nagu pildiraamat. Tegelikult oligi. Mu mees oli tehnilise haridusega ja märkimisväärse loomingulise soonega, heasoovlik ja avatud. Meile meeldis koos teha mida iganes ja maailma asjade üle oli huvitav arutleda. Mind võlus tema originaalne mõtteviis ja isemoodi loogika. Meil oli koos hea olla.

Ainuke, millest me konkreetselt siis veel üldse ei rääkinud, oli lastesaamine. Kui mu esimene rasedus nurjus, pidin läbi tegema igasugu turgutusprotseduure. Arst soovitas mõned aastad kosuda. Siis leidsime mehega, et selle asjaga on veel aega.
Meil polnud iialgi märkimisväärseid lahkhelisid sel teemal, kas ja kuhu reisima minna, mida osta ja millele üldse raha kulutada. Pärast seda, kui ma oma firmas ka osanikuks sain, teenis mees küll minust vähem, aga loomult heldemeelsena meeldis talle aina mind ja ka meie sõpru kingitustega üllatada. Olin tema üle lausa uhke. Meil oli ühine „rahapada” majanduskuludeks, aga jooksvateks kuludeks enda raha kulutamise kohta me teineteiselt aru ei pärinud.
Ja kiiduväärt oli seegi, kui osavasti ja maitsekalt mees oma kätega kodus midagi pidevalt ümber ja ilusamaks tegi.

Aga just sedasorti tegutsemine tõi meie kolmandal kooseluaastal esimese konflikti majja.