Minu isiklikus edetabelis polnud finaalipiletit ka Iisraeli etnosugemetega laulule, kuid rahvusvaheline kogukond võis anda tugeva toetuse ning aus olles oli see ju pea ainus ehtsate juurtega laul. Kõik muu oli Eurovisioonil tasandatud ühtlaseks europopiks. Muidugi, finaalis ootab ees veel eht itaalialik Itaalia.

Kui I poolfinaalis läksid pärast Eestit artistid kuidagi häälest ära, siis eile oli algus kobav ja valetav. Pärast Montenegro veterani Knezi võimsalt head esitust said ka järgnevad artistid nagu vankri peale. 

Mulle tegi heameelt, et Norra oli oma võistluslaulu lahendanud väga heledates ja helgetes toonides, sest pealkiri „Koletis nagu mina“ oleks lubanud hoopis muud. Kui viitsimist, vaadake nende laulu videot ja saate aru, mida ma mõtlen. Samas valmistas visuaalselt pettumuse samasse tumedasse laulukategooriasse asetuv Aserbaidžaan, kes võimsa häälega Elnuri kõrvale panid lavale karglema kaks tantsijat, kelle tegevus lausa segas laulmist. Sünge raagus öine mets oli kooskõlas laulu pealkirja ja sisuga. „Hundi tund“ oleks pakkunud ehk muidki võimalusi kui huntideks riietatud tantsijad. Aga tulemus ehk edasipääs tuli kätte.

Ma olin kurb, et tšehhide rockballaad „Lootus ei sure iial“ jäi finaali ukse taha, sest laul ja selle esitus olid head. Ei tea, mitu aastat peab jälle ootama, kui sellest riigist keegi Eurovisioonil lootust loodab leida. Teisalt, kui Tšehhi riigis pole Eurovisiooni pisik palavikku tekitanud, siis peab selle sinna saatma.

Läti tõmmunahalise Aminata etteaste punases oli staatilisuse tipp, kuid kõik toimis: super valgus ja need koonduvad kiired, ilus käegraatsia ja võimas vokaal. Ma arvan, et vaatamata reitingutele võib Läti finaalis üllatada.

Rootsi Mans Zelmerlöw lubas küll hoopis teistsugust lavalist lahendust kui kriipspoisid, mis plagiaadisüüdistuste tõttu keelati, kuid ilmselt saadi kriipspoiste autoriga rahalisele kokkuleppele ja kogu vaimustav pilt oli taastatud. Ja nüüd peab jääma uskuma, et Rootsi on üks tugevamaid pretendente esikohale.

Kui seni polnud suuri üllatusi, siis üllatas Küprose prillitatud noormees, kes lihtsalt kauni lauluga suutis publiku ära võluda, lisaks hea visuaal, kus mustvalge pilt refrääni saabudes värviliseks muutus. Hea laul, hea esitus.

Kindlaks finalistiks peetud Sloveenia ei suutnud laval olla eriti veenev. Oma kõrvaklappidega nägid nad kuidagi totakad välja. Ja vokaalis oli midagi viltu ning kogu esitus oli rabe. Edasipääs oli selle põhjal üllatuseks, aga eks eelnevad lindistused ja klipid olid tee juba asfalteerinud.

Mulle oli huvitav, kas Poola lauljanna Monika Kuszynska saab edasi, sest ratastoolis esinejat ma Eurovisioonilt ei mäleta. Kui ta aga oma valges toolis seal istus ja jumalikult laulis, sain tuge teadmisele, et mitte kaastunne, vaid hea esitus viib vapra naise edasi finaali. Üldse oli hea, et see poolfinaal lõppes helgelt, valge klaver, laulja valges kleidis ja õitemeri tagataustaks.

Võib-olla oleks ma lubanud finaali ka Šveitsi Melanie, kes esines hästi ja laulgi oli tore, iseäranis need neli trummitüdrukut, kuid ei aidanud ka musta keebi alt välja tulnud valge kleit. Kahju, sest viimaste aastate parim saavutus on sellele riigile välja lauldud meie Vanilla Ninja tüdrukute poolt.
Igal juhul peab laupäeval laulumaratoniks valmis olema, sest 27 riiki tormavad lahingusse, neist seitset pole me veel näinudki. Kuid sellest kõigest juba pikemalt laupäeval.

Eile jõudsid finaali Leedu, Montenegro, Norra, Iisrael, Läti, Aserbaidžaan, Rootsi, Küpros, Sloveenia, Poola.

Kui teil aga tänaseks õhtuks plaane pole, soovitan soojalt vaadata ETVs kl 21.40 näidatavat suurt BBC showd, millega tähistati Eurovisiooni 60. sünnipäeva. Seekord Londonis. Kuigi kümne aasta eest oli Eurovisiooni 50. aasta kontsert Kopenhaagenis, oli BBC juba siis noolimas seda Inglismaale. Olles seda saadet teiste telekanalite vahendusel juba näinud, luban elamusi, äratundmisi ja ohkeid, kuidas aeg neid iidoleid on muutnud. Kroon pannakse pähe aga Eurovisiooni esimesele võitjale Lys Assiale, kes Šveitsis 1956. aastal esimeseks võitjaks kuulutati. Praegu käibki proua Assia peamiselt end näitamas ja kui ta veel mõned aastad tagasi ka pisut laulis, siis nüüd on 91-aastane daam vaid näitamiseks kui elav legend. Aga tore ikkagi!
Soovitan vaadata ka hetke, kui Eurovisiooni kaks skandaalseimat persooni, transseksuaal Dana International ning mullune võitja habemega naine Conchita, koos lavale tulevad. Kas miski „säriseb“ rivaalitaride vahel?
Vaimukad on ka õhtujuhtide omavahelised „togimised“ ja kommentaarid, sest inglaste poolelt on selleks tuntud koomik Graham Norton ja naispooleks rootslaste ürituste juht ja näitleja Petra Mede. Vanu häid aegu tuletati meelde ka sellega, et artiste saatis suur orkester. Riverdance´i sõbrad näevad ka seda kollektiivi oma tantsulises ilus. Vaheklippides on ka eestlasi näha. Pingevaba, kuid nostalgilist ja kaunist õhtut Eurovisiooni-mälestuste seltsis!