Seiklus päikesesaarel: norrakas, kes meile igal hommikul rõdult lehvitab, on siin kahe naisega, praeguse ja eksiga.
Saima on siin vana kala, käinud päikesereisidel juba aastaid oma esimese abikaasaga, teise ja kolmanda sõbraga. Nüüd avastab ta, et hotell, kus peatus soomlasest boyfriendiga nõukaajal, on meist kvartali kaugusel. Ta seisab, käed üles sirutatud, keset tänavat, mille lõpus on ookean. “Täpselt nii seisin ma siinsamas ja hüüdsin: “Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas!”. Tallinna konsulaadis keelati pärast seda aastaks Soome reisimine ära.”
Naudime puhkust – ja täiega! Tundub, et nii teevad ka kõik need rõdudel ristsõnu lahendavad ja soojadel kiviplaatidel jalutavad seeniorid, kergetes sulejakkides krapsakad naised ja enamjaolt suure kõhuga mehed.
Esimene õhtu Rootsi tantsubändiga peopaigas kujuneb suhteliselt rahulikuks. Saima eelmisest aastast tuttav Iiri vanahärra, lüheldane lumivalge peaga mees, rõõmustab taaskohtumise üle. Kui lahkume, ütleb ta mu kõrva juures: “You are nice.”
See-eest järgmisel päeval on lärmakas melu Iiri pubis, kus muusikud püünel evergreen-rokiklassikat mängivad. Tellime väikesed õlled ja elame kaasa. Iiri naised huilgavad ja löövad oma pisut kangelt jalapöidu loopiva rahvusliku tantsu lahti. Spordiembleemidega särgis norralane kutsub neist üht tantsule, aga saab miskipärast korvi. Mina lähen hea meelega, selleks me siia ju tulime. Mees ei ole sammudes kõige osavam, aga on muidu tore. Vahepeal palub mind tantsule lumivalgete juustega rühikas vanem mees, kelle kõrval istub peaaegu et Elizabeth Taylor. Ta surub kõvasti põse vastu mu põske. Mulle meeldib see lähedus, mida eestlastel pole kombeks tantsides väljendada. Tantsime veel ka Saimaga omavahel. “Spordisärk” ütleb viimase valsi ajal, et olin tema tänase õhtu vitamiin. Selle teadmisega võib rahulikult tuttu minna.
See igaõhtune sättimine on meie tore rituaal. Nii kogunevad vist noored tüdrukud väljamineku eel peotuju looma – lemmikhitid mängima ja dringid jalaga klaasi. Joonistame püüdliku mõnuga silma- ja kulmukontuure, maalime huuli. Kodus on alati tuli takus – vannitoas ripsmetušš peale ja midagi sahtlist käsikaudu selga. Nüüd aga säeme outfitid voodi peale valmis ja soovitame teineteisele ehteid. Saimal on palju hõbekulinaid kaasas, minul pisut teistsugune stiil. Näen tema näoilmest, mida ütleb “rahva hääl”, kui erkroosad suletutid kõrva riputan või hobusesaba asemel juuksed kahte lahtisesse patsi kinnitan. “Sa olid eile nagu Taani taluneiu, meestele meeldivad su patsid,” teeb ta meie lõbusast õhtust kokkuvõtte.
Basseini ääres päevitab soomlane Mauri oma venelannast naise Annaga. Mees on töötanud Moskvas koka ja kojamehena, ühe õla peale on tal tätoveeritud Lenini, teisele Stalini portree. Mingi nali? Slaavlasele omaselt jutukas Anna teab, et blond norrakas, kes meile igal hommikul naaberrõdult lehvitab, on siin oma kahe naisega, praeguse ja eksiga. Nad pidavat suitsetama mõnuaineid ja harrastama grupiseksi... Too hommik, kui nad on ära sõitnud, tundub meilegi kuidagi kurb.
