Sünnipäevalaps Elisabet Reinsalu: „Olen särtsakas ja kärsitu, lühikese süütenööriga, süttin ruttu.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta novembris. Siin lühendatud.

Tallinna Linnateatri Elisabet Reinsalu tunnistab: „Mul ei ole kõrgendatud enesehinnangut, pigem on see madalama poolne. Kui keegi kiidab, siis mõtlen, ah mis. Ilmselt peaksin ennast rohkem armastama.“ 

Elisabeti vanem õde Katariina oli nime saanud vanavanaema järgi. Kui siis kolm ja pool aastat hiljem sündis perre teinegi tütar, pakkus teatris kolleeg Heino Mandri: „Sul, Mari on nimevalikuga lihtne – Katariina Esimene ja Katariina Teine.“
Elisabet meenutab, et oma esimese teatrielamuse sai ta Estoniast. Sest Draamateater, kus töötas ta ema, oli lapsena „mu teine kodu. See oli minu loss ja mina selle printsess! Kolasin seal palju ringi, kui ema oli proovis.“ Aga kõrvalmaja „Luikede järve“ lummus puges sügavale: „Võisin olla viiene, kui ema ja isa viisid mind seda vaatama – Tšaikovski muusika... poeesia... Ja kui lavale saabus Rothbart – siis tõotasingi endale, et minust saab näitleja.“

Neljandast üheksanda klassini balletikoolis õppinud Elisabetil jäi oma Luik siiski tantsimata. Ent Saatus ei unustanud seda ning saatis ta teele võimsa, erilise rolli – Hester Swan (tlk Luik) Marina Carri näitemängus „Kassirabal“.
See tumedates teemades vaheda noaga vaatajagi hingekihte avav lavastus paneb küsima: kas vahel pole see pigem valus õnn – olla näitleja? Elisabet raputab pead - „See on näitlejale suur õnn – mängida sääraseid uhkeid rolle. Et neis on inimeksistentsi suuri tunge, valu ja vaeva, on see muidugi raske. Kuid tragöödias on ka palju kirgastavat.“

Draama-draama-draama

Et pärast etendust maha rahuneda („see on siiski eriline kaif, mis näitlejal tekib, adrenaliin“), piisab tavaliselt jalutuskäigust läbi õhtuse vanalinna koju. Vahel on ta istunud autosse ja sõitnud mööda tuledevalget mereäärset Pirita teed. „Ka hiljem kodus ei hoia ma emotsioone ja elamusi enda sees, tahan neid jagada, muljetest rääkida.“ Abikaasa Ardo on hea kuulaja, kes „adub hästi naisnäitlejanna hingeelu toone“. Elisabet toob elegantse eneseirooniaga lõbusa näite sellest, kuis näitlejannade elu ongi suur draama-draama-draama: „Üks lavastaja just rääkis, et kui ta oma näitlejannast abikaasalt hommikusöögilauas küsib: „Kas sa soovid leiba?“, siis selle asemel, et öelda 'jah' või 'ei', vastab näitlejanna: „Aga miks ma peaksin sulle praegu 'ei' ütlema?““

Elisabetile on see tuttav tunne: „Imetluse ja tähelepanu vajadus, meeldimise soov on suur, nagu kõigil kunstiinimestel. Nii et kui keegi esireas häälekalt haigutab või demonstratiivselt jalgu sirutab, läheb näitleja laval endast välja, mõeldes: mis nüüd valesti on... Ehkki tol inimesel võis olla lihtsalt selline hetk.“

„Mul ei ole kõrgendatud enesehinnangut, pigem on see madalama poolne. Kui keegi kiidab, siis mõtlen, ah mis. Ilmselt peaksin ennast rohkem armastama.“

Küllap võib siit otsida põhjust, miks sarmikas ja pilkupüüdev Elisabet on intervjuudes väitnud, et kindlasti pole ta klassikalises mõttes ilus. Minu siira imestuse peale möönab ta, et muidugi on ta komplimente saanud (ja kindlasti mitte vähe!), kuid „ma pole kunagi peeglisse vaadates õhanud, kui ilus ma olen. Kui ennast ekraanilgi vaatan, siis ikka leian, et suu on viltu ja nina liiga suur...“

Ta meenutab hoopis, kuidas pärast „Kassirabal“ peaproovi helistas abikaasa, et kutsuda ta Elisabeti klaasikunstnikust onu Ivo Lille näitust vaatama. „Mul olid mustad rohmakalt maalitud silmad, mida ei hakanud maha küürima, sest hiljem läks grimmi veel vaja. Kui siis abikaasa mind nägi, ütles: „Sa oled kole nagu öö, aga lõhnad hästi!“, olin ennast just lõhnastanud,“ naerab näitlejanna.

Vanavanemate pärand

Elisabet on veendunud, et paljugi siin elus on hoiakute küsimus ja kui vaja, saab ta kõigega hakkama. Seda õpetas talle vanaema Asta: „Ei ole tähtis, mis sinuga elus juhtub, vaid see, kuidas sa sellesse suhtud!“ Näitlejanna möönab, et „muidugi on olukordi, kus seda on raske järgida, aga õnneks suuri tragöödiaid pole mu elus olnud.“

Kuigi vanaema oli suurepärane võõrustaja ja „tema lestasült ning räimepihvid olid pööraselt head“, oli küpsetamisest jahune põll ees hoopiski vanaisa Felixil. „Kogu aeg käis saiategu, pärmitainas oli alati kerkimas,“ mäletab Elisabet. „Vanaisa kutsus meid, lapsi kringlit plettima. Ja ta ploomikook meeldis mulle väga – pärmitaignal keedukreem ja moositriibud.“

Oma vastupandamatu Felixiga kohtus vanaema Asta Tartus ülikooli ajal. Felix õppis ülikoolis majandust ja tema isal Johanil oli Emajõe linnas kuulus Lille pagarikoda ning 150 kohaga kohvik, millel olid esindused Tallinnas, Kuressaares, Pärnus, New Yorgis, Königsbergis... Felix Lill aitas isal äri juhtida. Nende mesikoogid olid nii kuulsad, et neid saadeti Austraaliasse ja said Saksamaal kõrgeima autasu. Kahjuks hävis Riia tänaval asunud kohvikumaja sõjas.

Ka Elisabetile meeldivad kohvikud väga, „nende impersonaalne õhustik, inimeste jutukõma – väga rahustav keskkonda, kus end vahel proovi ja etenduse vahepeal laadida.“ Ta unistab kohvikust, kus oleks akna all pikk laud, mille taga saaks paaripukkidel istudes välja vaadata.“

Lühike süütenöör

Pärast seriaali „Pilvede all“ menu ekstra talle kirjutatud tegelaskuju, „Kartulite ja apelsinide“ psühholoog Vivianit eeskujuks võttes on Elisabet püüdnud ennastki tasakaalukamaks ja rahulikumaks mõelda. „Sest ma ise olen särtsakas ja kärsitu, lühikese süütenööriga, süttin ruttu.“ Sestap imetleb ta oma isa, kes „on muutunud aastatega nii rahulikuks. Kord kui meil oli abikaasaga keskmisest emotsionaalsem, kõrge kraadiga vaidlus, ütles isa hästi rahulikult: „Kas sel on suurt mõtet?“ Olen temalt õppinud, et keskenduda tasub ainult olulisele.“

Näitlejate tütrena – kuis suhtus ta ise vanemate tuntusesse? Elisabet: „Rahulikult, ju nad oskasid meid õega selmoel töödelda, et me ei võtaks seda kui midagi erilist. Samamoodi räägin omagi tütrele – see, et mina olen mõnel õhtul telekas ja tähelepanu all, ei tähenda, et minu töö oleks olulisem kui mõne ta klassiõe ema oma, kelle tööst sõltub võib-olla inimeste elu...“

Elisabet on seda meelt, et lastega koos veedetud ajal ei pea tingimata „ringi trampima, seiklusparke külastama ja atraktsioone välja mõtlema. Ütlen seda ka enda rahustuseks, sest minulgi on tunne, et igal vabal hetkel peaks kohe kuskile minema. Ei pea, võib ka lihtsalt koos olla, midagi mõnusat süüa valmistada, juttu rääkida.“

Talle tundub, et tänapäeval on noortesse suhtumisel kaks äärmust – neilt nõutakse kas väga palju või siis leitakse (ka noored ise), et „neil polegi vaja pingutada, sest nad on niisamagi head, lihtsalt selle pärast, et nad olemas on.“

Vastastikune tänutunne

Sel suvel Hiiumaale sõites astus praamil Elisabeti juurde üks naine, kes tänas teda ta rollide eest. Kuid enim läksid näitlejannale hinge sõnad: „Kui teie olete laval kurb, siis ka minul on kurb.“ See on väga-väga soe tunne, teab Elisabet. „Ma ei saa siiski väita, et eestlane on kiitusega kitsi,“ ütleb ta vaikselt, õnnega koos.