Sünnipäevalaps Hedvig Hanson: "Vajan oma loominguks väga igatsust."

Lugu ilmus Eesti Naises 2016. aasta oktoobris. Siin lühendatud.

“Inimesed otsivad usku, mis annaks lõplikke vastuseid või garantiisid,” lausub lauljanna Hedvig Hanson. “Mina ei usaldaks reegleid, mille on kirja pannud inimesed ja mida nad ise tihti täita ei suuda. Usaldan looduse ringkäiku, looduses on kõik tõelised vastused.”

Hedvig armastab lugeda. Ka kirjutada armastab ta – tsitaate nendest raamatutest, mis parasjagu pooleli, ja kirju inimestele, kellega tunneb lähedust. Olles laulu loonud Ave Alavainu luuletusele, saatis ta selle Hiiumaale Avele kuulata – ja nad jäid kirju vahetama. Pärast Valdur Mikita “Lingvistilise metsa” lõpetamist kirjutas autorile, et tänada – ja nad kirjutasid. Ühele salapärasele kirjanikule pühendas Hedvig raamatutäie kirju: “Kirju mandrilt”. Neist kumab haprust, suurt tundlikkust ja samas visadust – püüdu mõista end ja elu. Toime tulla kõikuvate meeleolude: kõikehõlmava rõõmu ja kurvameelsusega.

Hedvigi aias Tuhalaanes on kahe vahtra vahel kiik. Seal meeldib talle lebada, raamat süles: “Üksinduses ma taastun.”

Suvel on Hedvigile seltsiks linnud ja ritsikad, kes valjusti juttu puhuvad. Sügisel pudeneb puust laiu lehti otse kiikujale kaela. “Mõnus,” kiidab Hedvig. “Ka tähistaevast on kiigest hea vaadata ja soovida midagi, kui täht langeb... “Igasugu tundeid tekib...” nagu kirjutasin oma raamatus vahtrate all kiikudes. Kiikumise rütmis tulevad unelevad laulud ja mõnikord võib ka tukkuma jääda. Kiikumine tuletab meelde lapsepõlve – võrkkiik vanaema aias õunapuude all oli mu lemmikpaik.”

Lapsepõlves… Jah, siis kiiguvad ju kõik. Kuni saavad suureks. “Täiskasvanud ei julge võtta seda aega niisama olla, tundub, et peab kogu aeg asjalik ja töökas olema,” täheldab Hedvig. “Tegelikult on vahel väga asjalik ka lihtsalt olla ja jälgida tundmusi, mis niisama olemises tekivad. Need võivad tuua meieni hoopis uued vajadused ja ka mõttekamad tegevused.”

Tuhalaanes ei lülita Hedvig tihti televiisoritki sisse – puhkab. Mängib endale klaveril muusikat, kui saab, kui lapsed on isaga või vanaema juures. Sest klaverimänguks vajab Hedvig täielikku vaikust, ent seda on ta viimastel aastatel endale teadlikult lubanud. 

“Olen laste jaoks alati olemas, kui nad mind vajavad, aga lapsed peavad aru saama, et nende vanemad vajavad ka oma aega,” ütleb Hedvig. “Minu vaimne ja füüsiline tervis andsid mulle märku, et pean endale aega võtma, et mul jääks rutiinsete kohustuste kõrvalt aega ka enesele või kas või suhtlemiseks teiste huvitavate inimestega. Ka laste silmaring laieneb, kui nad pole kogu aeg koos ema-isaga. Ses suhtes võiksid meie pered olla avatumad ja kogukonnad toimida juba laste suhtluse pärast paremini.”

2.

Märg sammal vetrub vaibana jala all. Hedvig jalutab metsas tihti saagisoovita, lihtsalt kõndimise pärast. “Metsas võlub mind see vaikelu ja rahu – ometigi on tunne, et keegi kõneleb sinuga, sügavamalt.” Mets on hea kuulaja ja lohutaja.

Kuigi Hedvig elas aastaid Tallinnas – käis seal keskkoolis, muusikakoolis, töötas raadios ja salvestas esimesed plaadidki –, ei igatse ta enam linnaelu. Pigem vastupidi. Ta tunneb, et linn pigistab ta tühjaks. Esimesel võimalusel võtab ta suuna Tuhalaande: tulbisibulaid välja kaevama, porgandeid harvendama, kaalikaid rohima…

“Mulle meeldib ka linnas käia, aga siis mulle armsates kohtades ja seal, kus rahvast pole palju,” täpsustab Hedvig. “Hilisõhtul jõulueelses vanalinnas laternate valgel kolada on mõnus.

Seoses tööga tuleb mul palju linnas ka olla, aga olen ainult niikaua kui vaja. Vajan oma loominguks väga igatsust, linnas elades oleks minus vaid rahutus.”

3.

Koduküla kirikust on alles vaid varemed. “Kive pudeneb ja peab olema ettevaatlik,” hoiatab Hedvig ja jutustab: “Kord suvel, kui juba oli hämardumas ja me jälle kassiga kiriku juures pingil istusime, tuli äkki üks noormees fotoaparaadiga ja küsis, kas kirikusse võib minna. Olin imestunud, sest siin keegi eriti ei käi. Vastasin, et omal vastutusel võib. Siis ta tegigi pilti, ütles, et nii huvitav, tänas mind, nagu oleksin mingi muuseumivalvur, soovis head õhtut ja oligi läinud. Pärast mõtlesin, et kas oligi päriselt või miski viirastus!”

Hedvigit tõmbab lagunevate kirikute, linnusevaremete ja losside juurde. Neis on hääbumise ilu. Ja varemetes on hea laulda. “Kirikutes ongi ju imeline akustika, kaja kannab sind, pole vaja palju noote, pigem pikki ja läbitunnetatuid. Selle küla kiriku varemetes olen ehk miskit ikka ümisenud, peamiselt endale...või loodusele?”

Pühakodades on Hedvigi hääl helisenud palju. Ta ütleb, et valib neile kontsertidele teistsugused laulud kui muidu. Igavikulisemad, meloodilised. “Mina Jumalast ei laula, aga ometi usun, et see energia võib olla jumalik, kui esineja ja kuulajad midagi püha ja siirast jagada saavad.”

Esinejana peab Hedvig tihti tegema kompromisse: esinema, kui tervis jukerdab; suhtlema kundedega, kes loovad oma tingimusi; suhtlema ajakirjanikega, kes ei viitsi süveneda. Ent pere tahab süüa, lastel on vaja koolis käia, autole bensiini… “Ükskord ma loobun sellest meelelahutusest,” kirjutab Hedvig oma raamatus. “Ja esinen ainult mulle sobivatel tingimustel,” täiendab ta.

“Mind teeb kurvaks, kui kuulen, kuidas inimene läheb hommikuti vastumeelselt tööle, teeb seda ainult raha pärast. Iga inimene võiks üles leida miski, mida talle teha meeldib, siis saab ta seda rõõmu ka teistega jagada. Kõike peab rõõmu ja pühendumusega tegema.” Küllap võinuks temast saada ka hoolitsev aednik või lüüriline kirjanik. Võib-olla saabki? Kuid praegu toidab teda ta hääl. Tundlik ja tundeline – nagu ta isegi.