Sünnipäevalaps Helin-Mari Arder: "Õnn peitub hetkedes, nii rõõmsates kui ka nukramates – nendes hetkedes, mil tunneme end elusana.

Lugu ilmus Eesti Naises 2016. aasta septembris. Siin lühendatud.

Kirjutate sageli oma lauludele ise nii sõnad kui muusika. Kuidas laulud sünnivad?

Meloodia ja laulutekst sünnivad mul sageli samal ajal. Aga lihtsam on siiski võtta kellegi teise tekst, mis mind kõnetab. Oma tekstidele kirjutasin näiteks plaadi “Café Anglais” ingliskeelsed laulud. Kuid palju laule on n-ö sahtlisse kogunenud. Võimalik, et väga ammu sündinud laulude juurde ma tagasi ei pöördugi. Vahel kirjutan ühele tekstile mitu meloodiat – kord mängisingi kontserdil ette sama laulu kaks varianti ning küsisin publikult, kumb neile rohkem meeldis.

Laulate bossanoovasid, šansoone ja svingi ning eri keeltes. Mis teid ennast enim puudutab?

Võõras keeles lauldes tekib laulja ümber nagu väike kaitsekiht. Eesti keeles sündinud tekst on tavaliselt väga isiklik – laulmiseks tuleb sellest olukorrast, kus tekst sündinud, veidigi eemalduda. Mul on üks laul, mida ma kuidagi esitada ei saa. See on mu isa Jaan Arderi tekstile loodud, üks viimaseid, mis ta kirjutas. Selles laulus peitub suur jõud – ent kardan, et ei suuda seda pisarateta laulda.

Isa suri 62aastaselt. Mu ema suri viis aastat varem ja mulle tundub, et isa jäi teda leinama ega läinud eluga päris nii edasi, nagu võinuks. Isa laulis ja mängis mitmesuguseid pille ansamblites Apelsin, Trio Naturale, Lust Fest, Kolm Krooni ja Hortus Musicus. Isal oli väga ilus hääl, oli imetlusväärne, kuidas ta tundis end kodus väga erinevates muusikastiilides. Sügisel, kui sündis minu teine laps, oli meil suur isadepäevakontsert, kus oma pere muusikutele lisaks tegid kaasa mitmed koosseisud, kellega isa esines. Kahju, et kellelgi ei tulnud pähe seda jäädvustada.

Esinedes koos isa ja vend Aleksandriga mõnel kirikukontserdil, olin alati lummatud nende mõlema loomuliku kõlaga häälest. Minu lähenemine on teine, mul puudub klassikaline häälekoolitus.

Miks te muusikute peres kasvanuna läksite ülikooli hoopis prantsuse keelt õppima?

Isa andis palju kontserte ja reisis ringi, ema oli klaveriõpetaja. Mu vanavanaisa Aleksander Arder oli küll laulja, aga vanaisa Arpad hoopiski pastor. Käisime vanaisa juures üsna tihti, ta oli väga haritud ja laia silmaringiga. Vanaisa keelteoskus mõjutas ka minu valikut – ta oskas mitmeid minu arust müstilisi keeli. Ta suhtles ühe igivana naisega, kes oli viimane oma keele kõneleja, ka Saksamaal oli vanaisal vist vähemasti 500 kirjasõpra... Tema ema Tatjana Laaman (Jaan Poska tütar – toim) pidi koos oma kahe tütre – vanaisa kahe poolõega – sõja eest põgenema Rootsi. Kutsusime teda Rootsi vanaemaks, ehkki ta meile oli vanavanaema. Prantsuse keelt oskas temagi, samuti vähemalt üks vanaisa poolõdedest – luuletaja Ilona Laaman, kellega olen senini kirjavahetuses olnud.

Ometi jäid õpingud pooleli.

Olin juba abiellunud ja just siis, kui kolm aastat ülikoolis täis sai, läksime lahku. Olin sel ajal nii tükkideks, et ei suutnud edasi minna. Sain Tartu Ülikoolist siiski täpselt seda, mida mul hiljem väga vaja läks – keeleoskuse prantsuse šansooni laulmiseks näiteks!

Hiljem läksite siiski Otsa-kooli ja Soome Stadiasse džässlaulu õppima. Miks just džäss?

Tegelikult ma ei teadnudki, et muusika, mis mind kõige rohkem paelub, kannab sellist nime. See selgus alles pärast Otsa-kooli sisseastumist – aitäh õpetaja Kustas Kikerpuule! –, kuigi olin juba varem paljude džässistandarditega tuttav, mulle lihtsalt meeldis neid laulda.

Kindlasti on teil olnud erilisi esinemiselamusi.

Alustasin esinemistega Otsa-kooli õpingute ajal, pillimehed olid juba kogenumad, aga lauljad algajad. Üks firma, kelle üritusel esinesime, tahtis ette teada kõiki esitatavaid laule. Saatsime neile. Enam ma seda kindlasti ei tee, sest panen vahel kava kokku üsna viimasel hetkel ja võin seda ka kohapeal muuta – olenevalt publikust, meeleolust ja ka ruumi tingimustest. Samal esinemisel pärast esimest muusikalõiku tuli üks ülemus meid sõimama, talle miski ei meeldinud. Olin täiesti läbi raputatud. Laulja keha on ju tema instrument, kõik – kas keegi ütleb halvasti, oled haige või on kehv ilm – mõjub. Pärast ta küll vabandas ja kiitis, aga ilmselt jäid mõned minu esitatud laulud sellise tagasiside järel madalaks.

Kord juhtus, et tehnika põles läbi. Pidime aga sellegipoolest esinema ja et see toimus vabas õhus, oli väga keeruline. Sest minu repertuaar pole klassikaline muusika, kus võib laulda kõrgelt ja kõvasti, bossanoovat sedasi pingutades ei laula, see pole stiilne.

Mis teeb muusika heaks?

Muusikas on palju maitse asi. Kustas Kikerpuu ütles alati, et kunagi ei tasu plaati kuulata ainult üks kord – esimesel korral tundub ehk kõik ideaalne, teisel korral juba igav. Või vastupidi: teisel kuulamisel hakkab tasapisi selginema muusika mitmekihilisus.

Lihtsus ei tee minu arvates muusikat labaseks, kui seal on isiklik sõnum. Keelt ja muusikat võib võrrelda, sest mõlemad on väljendusvahendid, mida saab kasutada kas vaeselt või rikkalt. Mulle torkab kohe silma, kui tekst on vale, kui seal on vaid hunnik klišeesid või kui keegi lihtsalt laulab laulu ära, isikliku lähenemiseta.

Sting teeb ju tegelikult popmuusikat, aga kui head! Ta kaldub sageli džässi poole, on keeruline, aga see tuleb tal lihtsalt. Või meie Valgre – kui hakata akorde vaatama, siis need polegi nii lihtsad.

Mida soovite kuulajaile pakkuda?

Ma ei ürita end iga hinna eest läbi suruda – muusika pole sport, kus peab saama aina kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Tuleb jääda iseendaks. Kui hommikul ärkan, võib argimurede ja -rõõmude kõrvalt olla teinekord raske uskuda, et õhtul seisan laval, rambivalguses, publiku ees. Inimesed ootavad midagi ilusat, muinasjutulist ja helget oma ellu. Aga see saab tulla vaid siis, kui olla aus ja siiras.

Ka valusates asjades võib peituda ilu, kurbus võib tõsta meid kõrgemale argisest kiirustamisest, äratada – et näeksime praegust hetke. Õnn peitub hetkedes, nii rõõmsates kui ka nukramates – nendes hetkedes, mil tunneme end elusana.