Vanemuise näitlejat Külliki Saldret ümbritseb teatud salapära. “Vaikus ja privaatsus on suurim varandus,” ütleb tagasihoidlik näitlejanna.

Artikkel ilmus Eesti Naises 2012. aasta juulinumbris, siin lühendatud.

Külliki meenutab, kuidas ta sai 40 – „õhtul enne sünnipäeva tekkis mul paanika. Kell hakkas saama kaksteist ja mina mõtlesin: kohe ta kukub, kohe saab midagi läbi! Praegu ei tea ma, kui vana ma olen. Näen numbrit, aga ei tunne, et see oleks minuga kooskõlas. Mul on suur tahtmine mängida ja laval olla.”

Näitlejanna usub, et kolleegid näevad teda vanemana, kui ta ise. Ja et ilmselt oleks nende suhtes ilus oma käitumist rohkem ohjata. “Mulle on eluaeg meeldinud must huumor, aga kõik ei tarvitse sellest lõmpsimisest aru saada,” pelgab naine. “Püüan end kogu aeg pidurdada, aga tembutamist ja enese üle naermist on minus ikka.” Ka teatritekstidest meeldivad Küllikile kõige rohkem just sellised, kus põimuvad elu traagiline ja koomiline pool. “Need on ju elus ka alati väga lähestikku.”

Draamateatri-aastad kivistasid Küllikis nõudlikkuse oma töö suhtes. “Seda hetke mul näitlejana ei tule, et lähen lavale täiesti enesekindlalt. Mingi närv on ikka sees, tuimalt ei saagi lavale astuda.”

Tal on rituaal käia enne etendust laval ja vaadata, kas tema rekvisiidid on omal kohal. Lavakorda ootab Külliki üksinda garderoobis või lava servas. “Olen kuulates kogu aeg kaasas sellega, mis laval toimub. Meid kasvatati lavakunstikoolis nii, et mängima minnakse tervet tükki, mitte ainult oma rolli.”

Külliki on töötanud Draamateatris, Ugalas ja 1998. aastast alates Vanemuises. Draamateatrisse sai ta suunamise lavakoolist ja tänab selle eest saatust. “Draamateatris õppisin, mis on tegelik teater. Koolis olime tudengitega omavahel, aga Draamateatris hakkasin tajuma kirjutamata reegleid, mis on teatris tegelikult kõige olulisemad: kuidas kellegagi suhelda, kus on sinu koht... Hingata ühist õhku nii võimsate näitlejatega oli parim, mis saanuks minuga juhtuda.”

Noortele kolleegidele tegi ilusa žesti Velda Otsus. Legendaarne näitlejanna tuli proovi koos punaste roosidega ja kinkis igale uustulnukale ühe õie. “Tundsime, et oleme teretulnud ja oodatud.” Veldast sai teatris Külliki suurim eeskuju.

Kaheksa aastat hiljem oli Külliki abielus lavastaja ja näitleja Viljo Saldrega. Meest ootas tööle Ugala ja pere kolis Viljandisse. Taas tänab Külliki õnnetähte: Ugala oli kui liivapaber, millega lihvida oma näitlejaoskusi. Olid head aastad, kuni – teatris vahetus juhtkond ja leiti, et Küllikit on kasutatud liiga palju. Ühtäkki seisis hoo sisse saanud näitlejanna jõude. Sellega lõppes Viljandi ja algas Tartu aeg.

Kes on Külliki Saldre?

Ta kaalub sõnu: “Ema, näitleja. Näitleja, ema. Kord on eespool üks, siis jälle teine.”

Aga naisena?
Pikk paus. “Tahaksin endast mõelda kui kaaslasest või sõbrast. Vähesed teavad, milline ma inimesena olen, ja võõrastele ei oska ma seletada...”

Ujedus on Küllikile lapsepõlvest saati omane ning üksindus üks tema võtmesõnu. “Oma loomult pole ma 100% näitleja. Jälgin huviga, mis minu ümber toimub, aga ei armasta endale suunatud tähelepanu. Ma jään haigeks, kui mul puudub võimalus üksi olla.”

“Mulle tundub, et meie väikses ühiskonnas on müra liiga palju. Järjest rohkem tahaksin enda ümber kõik aknad ja uksed kinni panna, sõita Hiiumaale ning kuulata vaikust. Inimesed on ärevil, midagi on kardinaalselt muutumas – sellepärast ma ei imestagi, et mu lapsed on minust väga erinevad. Nende maailm on kiire, minu ajal olid muutused sujuvamad.”

Kui Külliki saaks – naljaga pooleks! – kirjameestele soovi sisse anda, telliks ta lehe, kus oleksid ainult head uudised. “Maailmas on väga palju toredat. Praegusest palju rohkem võiks rääkida kas või kogukondadest, kus inimesed midagi ette võtavad ja oma kätega midagi teevad. See aitaks elus vastu pidada ega tekitaks hirmu.” Ning Külliki lausub oma vaiksel veenval häälel, et vihale ja kättemaksule ei tohiks aega raisata: “Kõigil on elus ebameeldivusi, aga, jumala eest, ei tohi kibestuda!” Andestamine on ilmaruumis üks tugevaim jõud.

Maailma parim ema

Maarja Saldre, tütar:

Minu ja ema ühine žanr on paaritunnised kohvihommikud ja veel pikemad veiniõhtud: sujuvalt ja süvitsi.

Laste kasvatamises valitsevaid hoiakuid iseloomustas meie kodus sooneutraalsus (kandsin poisipead, sest ema ei osanud patse punuda, ja pükse, sest satsiliste kleitide küürimisele eelistas ta teatritööd) ja osavõtlikkus. Ema on alati ära kuulanud, toeks olnud, tingimusteta hoolinud.

Tema lemmiknõuanne kõlab: “Ära unusta, et põhiline on huumorimeel!” Puberteedieas käis see mulle raskekujuliselt närvidele: esimese armastuse “kildudeks purunemine”; adumine, et minust ei saa kõrgushüppe olümpiavõitjat, isegi 1.60 latt jääb ületamata. Kus see huumor siin on!? Tol ajal mõjus kui sool haavale, aga nüüd on see rituaalne meeldetuletus mulle väga armas. Ja ta ütleb seda pea iga kord “head aega” asemel.

Minu ja venna valikute kohta ei jäta ta arvamust avaldamata, aga lõpuks oleme olulised otsused ise teinud ja ema on meid usaldanud. Üks ülivähestest asjadest, millega ema mind pikka aega tüütas, oli flamenko. Lõpuks läksin trenni ainult selleks, et teatada: “Käisin, nägin, kaotasin – jäta mu hing nüüd rahule!” Tulemuseks on see, et olen tantsimisest sõltuvuses – see on minus avanud paiku, milleni muidu poleks jõudnud. Ju ema teadis, ja mina olen lõpmata tänulik.

Mulle on Külliki Saldre eelkõige maailma parim ema ja mu suurim eeskuju.