Sünnipäevalaps Maarja Jakobson: „Kui on valida, kas hüpata või mitte, siis olen alati hüppamise poolt. Küll elu sulle pärast tasub selle eest.“

Katke 2010. aasta jaanuari Eesti Naises ilmunud artiklist.

“Kui ma suureks kasvasin ja aru sain, et õnnelik lapsepõlv ei ole midagi enesestmõistetavat, siis see mõnes mõttes väga üllatas mind. Mõistsin, et mul on väga vedanud,” ütleb Maarja.

Ta mäletab pikki päikselisi suvesid, mis möödusid järve ääres ja metsas mängides. Ja ta mäletab ka seda, kuidas igatses linna, sõprade juurde. Maarja kasvas üles Lõuna-Eestis – Pangodis ja Kambjas – koos vanema venna ja noorema õega.

Maarjal on eredalt meeles, kuidas temast nooremad lapsed õega eesotsas ronisid kõrgeks kasvanud kuusehekki mööda kribinal-krabinal üles ning kukutasid end sealt alla. Vaheliti kasvanud tihedad kuuseoksad maandasid kerged lapsekehad pehmelt maapinnale. “Sellist asja ei julgenud ma kunagi teha! See oli nii äge, aga mind ei aja ükski vägi kuuse otsa,” naerab Maarja. Ning nii ta lapsena hüpata ei julgenudki.

Aga see-eest hüppas Maarja hiljem. Pärast keskkooli ja üht aastat Tartu Ülikooli germanistikaosakonnas sööstis ta, pea ees, lavakunstikooli, kuigi oli – ja on kohati senimaani – väga häbelik. “Ma sain aru, et pean proovima, kas võetakse vastu või ei. Kui ei oleks võetud, oleksin ülikooli edasi jäänud, ilmselt saanuks minust kirjandusõpetaja või keeleteadlane. Veel huvitas mind bioloogia, keemia ja toidutehnoloogia.” Seda, mis on toidu sees, tahtis praegune öko-Maarja väga teada juba siis.

Kui teatrikool läbi, hüppas Maarja veel – ühe aasta veetis ta vahetusüliõpilasena Berliinis. Õppeaasta lõppes Saksa, Austria ja Šveitsi teatrikoolide ühise festivaliga, mille raames anti välja ka preemiad parimatele üliõpilastele. Ühe neist võitis Maarja. Toonane, 2001. aasta festival peeti Šveitsi pealinnas Bernis, kust voolab läbi Alpidest algav Aare jõgi, mille madalatelt jalakäijasildadelt jõkke hüpata on kohalikele noortele tavaline asi.

“Ma olin just võitnud preemia, olin suures eufoorialaines. Et pidime järgmisel päeval hakkama koju tagasi sõitma, otsustasime, et läheme veel kord ujuma. Ja mina ei olnud ikka veel kordagi sillalt hüpanud. Kükitasin pimedas sillaäärel ega julgenud seda teha. Üks kursusekaaslane ergutas: “Hüppa, Maarja, hüppa, sa pead hüppama! Ära karda, ma tulen sulle kohe järele!” Ja ma mõtlesin, et kui ma praegu hüppan, siis julgen seda teha kogu elu... Ma hüppasin. Loomulikult oli see väga lihtne: paarimeetrine õhulend, siis tuled vee peale ja ujud kaldale.” Aga julgus edaspidigi tundmatus kohas vette hüpata on säilinud. “Kui on valida, kas hüpata või mitte, siis olen ma alati hüppamise poolt. Küll elu sulle pärast tasub selle eest.”