Intervjuu ilmus pikemal kujul 2013. aasta detsembri Eesti Naises.

Millist hetke sooviksite uuesti läbi elada?

Malle: Tahaksin veel kord ülepeakaela armunud olla… Mõnel hetkel toimiksin nüüd teisiti. Näiteks üks kohtumine poolteist aastat tagasi, millest ka oma raamatus kirjutan. Lavakunstikooli lõpetamisel. Aga korrata ei saa ju nii, et ma tean, mis edasi tuleb. Võimalik, et teeksin sedasama, mida tegin siis. Karakter on saatus.

Milliseid rituaale au sees hoiate?

Malle: Meie luterliku kiriku rituaale ja talitusi. Ma ei tahaks, et seal kangesti ameeriklaste või soomlaste või katoliiklaste järgi “uuendusi” tehtaks. Meie jumalateenistus on ilus, mõttekas, arhailine ja pühalik, kirikulaulud on kaunid ja tundelised. Ka tähtsad elusündmused tuleb kirikliku rituaaliga pühitseda. Me ei pea kõike mõistma, mis seal täpselt toimub, aga inimene peab oma esivanemaid austama, usaldama neid, kes on kunagi rohkem mõistnud.

Kas te usute endeid?

Malle: Teatud määral. Aga enamasti ei oska me neid lugeda. Tagantjärele võib vahel öelda, et mingi märk eelnes mingile sündmusele. Et miski oleks jäänud juhtumata, kui ma oleksin targem olnud, endeid uskunud. Vahel jälle tundub, et midagi peab juhtuma, lähed raske südamega nagu kurjale saatusele vastu – ja tegelikult ei juhtugi midagi… Elu on täis mõistatusi.

Palun kirjeldage esimest kohtumist oma lapse/laste isaga.

Malle: See oli filharmoonias estraadistuudio vastuvõtueksamil. Mind kutsuti noortele lavakõnet õpetama. Ta (Eino Baskin – A. K.) oli muidugi kena mees, väga brünett ja puha, kuklalokikestega, sarmikas. Ilusa häälega. Ma märkasin, et ta pööras mulle tähelepanu, rohkem kui lihtsalt nooremale kolleegile… Iga kord, kui mingi nalja viskas, siis vaatas ikka vilksti minu poole, et kuidas mõjus. Naeratasin vastu. See ei saanud mind ju külmaks jätta, ehkki ta polnud üldse nii-öelda minu maitse. Niimoodi me vastastikku teineteist võrgutasime…

Kuidas olete ühitanud ema- ja tööl käiva naise rolle?

Malle: Ma olen palju aega oma elust ilma tööta olnud – siis sain rohkem ema olla. Ja kui tööd oli, olin emana kehvem. Olen ülimalt tänulik oma vanematele, et nad mind nii palju aitasid, kui mu laps väike oli. Hea oli see, et elasime ühes majas. Praegu elan oma tütrest eemal, seega ei saa ma teda kahjuks nii palju aidata. Sooviksin olla parem vanaema, aga väsin väga ruttu…

Mille poolest erinevad ema- ja vanaematunded?

Malle: Vanaemal on lihtsam – kui ta ära väsib, siis võib koju puhkama sõita. Vastutus on väiksem. Aga ka vabadust on vähem – vahel ei tohi teha või öelda seda, mida tahaks, sest tänapäeval kasvatatakse lapsi teisiti kui minu noorusajal. Hirm ja valu on jälle vist suuremad, sest pikem elukogemus teeb ettevaatlikuks. Igasugu ohte ja rumalust on meie ümber palju rohkem, kui oli siis, kui minu laps väike oli.

Kui suur roll on teie elus intuitsioonil?

Malle: Väga suur. Aga sageli ei julge seda usaldada. Hiljem selgub, et oli ikka õige tunne. Vahel justnagu teaks ilma asja pikemalt uurimata, kuidas millessegi suhtuda, missugused võivad olla tagajärjed, mis on õige, mis vale. Ja siis leian mingi raamatu või artikli, kus keegi tark inimene on needsamad mõtted välja öelnud.

Laval ei saa ilma intuitsioonita üldse midagi teha. Roll peab sündima, seda ei saa valmis teha ega välja mõelda.