Kõige luulelisem / on vastutada enda eest / lillede ja liblikate eest / vastutab keegi teine,* on kirjutanud luuletaja Triin Soomets. Sel moel, iseendale kirjutades, on sündinud ta tekstid ja tosinkond luulekogu, mis paljusid puudutanud, elusidki muutnud.

Milline on su tavaline päev?
Tavaliselt meeldib mulle õige pea pärast ärkamist minna kõndima metsa või mere äärde. Päris pikalt. Iga ilmaga. Tagasi tulles teen tunni joogat. Teine variant on, et hommikul kirjutan, kui on ideid. Või ajan arvuti taga asju. Ja siis veel kõik muu, mida inimesed ikka teevad – käivad väljas jms. Kindlasti loen. Ja mulle meeldib süüa teha – huvitavaid asju, mis ei võta pikalt aega. Õudselt häid India toite saab teha päris kiiresti. Vajalikke maitseaineid on mul terve riiul täis.

Milline on olnud su lemmikaeg elus?
Kindlasti praegune. Praegu on kogu aeg, mul ei ole küll olnud mingit muud aega kui praegu. Praegu on väga õnnelik aeg. Võib-olla ka seepärast, et saan kirjutada. See on väga oluline. Tunnen, et olen hakanud mingil määral veidi paremini aru saama, mis üldse toimub – olgu siis filosoofilises mõttes või ühiskonnas või inimeste vahel...

Kas aja kiire möödumine on tekitanud sinus kriise?

Vahel läheb jah aeg väga-väga kiiresti, just siis, kui ei tahaks. Aga võib-olla aeg üldse ei möödu, vaid teda antakse kogu aeg juurde? Äkki on hoopis nii? Hetki antakse selle viimaseni järjest juurde ja selle üle tuleks rõõmustada.

Sõnadearmastuse said ema Asse Soometsalt?

Ma ei usu, et armastan sõnu. Sõnad on vahend, elu ebatäiuslik tunnetusvahend.

Isa oli ka sõnaosav. Ta oli samuti ajakirjanik ja isaga seostub mulle ta töö palju rohkem kui emaga. Isa Rein Soomets oli televisioonis väliskommentaator. Pärast ülikooli töötasin kümmekond aastat uudistetoimetajana ja huvi uudiste vastu on mul kindlasti isalt. Mäletan, kuidas ta kuulas välisjaamu, selleks oli meil kodus väga hea raadio. Kui oli täistund, olid kõik toas vait ja kuulasid. Pidulikus vaikuses. Uudised seostusid millegi tähtsaga, mida tuleb tähelepanelikult ja vaikselt kuulata. 

Oled tegelnud joogaga 2009. aastast. Miks sa õpetajaks tahtsid saada?

Ei tahtnudki. Olin teinud joogat kaks aastat ja see hakkas mind endasse tõmbama. Tegin seda juba iga päev ka kodus. Šivananda jooga koolitusi toimub mitmel pool üle maailma aašramites. Kuuajalisel koolitusel peab füüsiliselt väljakutsuva joogatunni kaasa tegema kaks korda päevas, tahtsin teada, mis tunne see on. Seal õpetati ka õpetama ja mulle oli see suur üllatus, kui märkasin, et see meeldib ja sobibki mulle. Sain tunnistuse, et võin õpetada, ja Eestisse tulles hakkasingi seda tegema.

Kuidas jooga elustiil on su elu mõjutanud?

Hästi intensiivne joogaga tegelemine võttis ära tahtmise süüa liha. Olin pikemat aega taimetoitlane, praegu ei ole. Aga toidueelistused muutusid, magusavajadus on vähenenud. Jooga on muutnud mind emotsionaalselt tasakaalukamaks ja palju enesekindlamaks, muidugi ka igas mõttes paindlikumaks, kuigi olen endiselt küllaltki jäärapäine. Kuid ma ei taha jooga elustiili tervenisti järgida, see ei ole praegu minu tee.

Kas pole ohtu, et luuletajana liiga “rahulikuks” muutud? Või aitab jooga just mingeid kanaleid avada?

Jah, ta võib avada küll kanaleid, aga need ei ole arvatavasti loomingulised kanalid. See ongi üks põhjus, miks ma selles elus või vähemalt praegusel hetkel ei taha joogasse väga sügavale sisse minna – siis ei ole enam vaja kirjutada.

Sa ei ole kartnud elamist?
Selle mõtlesin enda jaoks selgeks ühes luuletuses surmahirmu kaudu. Teadvustasin endale, et ma kardan surma. Ja siis sain aru, et surma kartes kardan tegelikult elada. Kirjutasin selle enda jaoks lahti ja pärast seda kardan vähem.

Sa oled eriliselt sõnatundlik?
Jaa, ma olen tähenärija! Peaaegu kõigiga, kellega tutvun, jõuame ühel hetkel selleni, et mida sa närid. Aga kui inimene ei suuda oma mõtte jaoks mingit sõna leida või kasutab seda meelega valesti või väidab, et kuigi ÕSi järgi tähendab sõna üht, siis tema arvates ikkagi muud... See võib mind ärritada. Ja veel see, kui mõni inimene väidab, et ta ei mõelnud seda, mida ütles. See võib mind ka endast välja viia. J

Kas mõne teksti kirjutamine on nõudnud ka julgust?
Ei, vahel on nõudnud julgust mõne teksti ettelugemine. Need on tekstid, mis lähevad isegi minu enese jaoks liiga sügavale.

Milline oli viimane ime, mis sinuga juhtus?
Tänane hommik. Kui oli võimalus silmad lahti teha ja aru saada, et on antud järgmine päev. Ma hindan väga seda, kui suur kingitus on iga päev. Ja iga hetk.