Artikkel ilmus ajakirja Eesti Naine veebruarinumbris. Siin on artikkel lühendatult. 

Armastus kestab nii õnne- kui murepäevadel ning ka siis, kui armastatu haiget teeb. Meie südameisse on peidetud üks sinimustvalge sooneke.

Maian Kärmas, helilooja, tekstiautor, laulja ja ajakirjanik

Mõelge, elada nagu ebe maailma peopesa peal ja ellu jääda! Vot see on sitkus. Sitkus, mille tuum ei peitu vaid relvaga rusika jõus või tööd rügava turja tugevuses. See on eneseteadmise ja -tundmise sitkus, mis on antud edasi põlvest põlve ja immutatud meie geenidesse. Küll on juureldud selle üle, et milleks meile kõik need laulud ja tantsud, kombed ja keel, mille rikkumatuse eest seistakse väsimatult vahitornis. Milleks laulukaar või tantsumuru? Kas vajame ka neid kui õhku, vett, toitu ja peavarju? Vajame kui vabadust ja riiki, kes justkui meie eest kõik korraldab?

Vajame küll. Sest usaldav ja ülendatud inimene julgeb ja jõuab palju – elada ja rõõmustada, töötada ja lustida, leida ja luua. Vastupidi, hoopis vabadus ja riik vajavad sellist inimest. Tõstetut. Oma riigi igale riigimehele ja -naisele soovin meie sajandal tiivalöögil tarkust võita selle sitke rahva usaldus ja ülendus ning võita see ausalt. Iga päev. Ja need tuhande tamme juured… Möödunud suvel võrsus üks uus juureharu, kui Vabaduse väljakul kohtus palju noori tantsijaid ja pidas maha oma tantsupeo. Täiesti ise. Ning laulis kaasa “Mina jään hoidma…”. Kõik on hästi. Kõik on väga hästi.

Avo Salumaa, maamees

Elan metsade vahel. Veel lendab lind ja liigub metsloom. Tunnen, et olen veel kahe jalaga maa peal. Meil on praegu rahu ja vaikus, aga meie ümber muutub maailm üha kurjemaks. Ma armastan oma samblalõhnalist kodumaad.

Voldemar Kolga, psühholoog

Ei ole ju mõistlik öelda, et armastan Eestit musta leiva, kilude või kama pärast. See oleks väga mage materialism.

Armastus on ime. Ime ei ole igapäevane ja jääv nähtus. Mõnikord armastad, mõnikord mitte. Kui keegi ütleb, et armastus kellegi või millegi vastu on igavene ja lõputu, siis ta valetab. Oleks ebaloomulik armastada kõike, mis Eestis toimub. Armastust Eesti vastu on võimatu ratsionaalselt seletada, armastus ei ole loogiline. Õnneks ei ole leitud ka armastuse geene. Kõlab ju õudselt: mu Eesti-armastus on pärilik.

Eesti ime on allesjäämine, oma keele säilitamine eri võimude all. Ime oli iseseisvuda ja taasiseseisvuda. Imeks võib pidada ka oskust ära anda osa iseseisvusest, loobuda oma rahast, et saada eurooplaseks. Ime on lühikese ajaga saada kultuurrahvaks, ka IT-riigiks. Armastuse nimel loobud millestki, et saada rohkem vastu. Armastus on vedamine, peab olema õnne, et armastada kedagi. Mul on õnne armastada Eestit.

Urve Buschmann, pensionil eesti keele õpetaja

Kui ma sündisin, oli Eesti Vabariik 16aastane. Olen Süda-Eesti tasaselt maalt, kus iga küngast mäeks kutsutakse. Meie põllu sees oli suurtest kividest Kirikumägi, minu ja venna “Kivikuninga”-mängumaa. Ma teadsin juba koolieelikuna, et see on väga vana matmispaik, mis näitab, et ses kohas on aegade algusest peale elatud ja põldu haritud. Olin kolmene, kui me käisime emaga Tartus Eesti Rahva Muuseumis Kirikumäe muististe näitusel. Mul on sellest käigust tunnistuseks onu foto, aga mitte ühtegi mälupilti. 

Hakkasin varakult lugema ajaloolisi teoseid, olid need siis väljamaa rüütlite seiklustest või vanade eestlaste vabadusvõitlusest. Need raamatud kandsid mu väljapoole tegelikkusest, mida tuli karta, sest üks võõras võim vahetus teisega. Aeg vormis eluteesid, me ei saanud neid valida. Ometi armastan ma sellest hoolimata Eestit, sest olen jaganud tema saatust. Armastan ka nende sidemete pärast, mida ma tunnen oma esivanematega samal maal elades. See osalus teeb mind rikkaks.

Katrin Maimik, stsenarist ja režissöör
Ei oskagi täpselt öelda, millal Eesti mu jaoks midagi tähendama hakkas. Lapsepõlv Lihulas jäi osaliselt taasiseseisvumise pöördelisse aega, kuid oli minu jaoks poliitiliselt külm. Vaevalt et endale sedagi teadvustasin, et eestlane olen – naabermajas elasid Aljoša, Saša ja Veronika, kes olid tublisti elavaloomulisemad kui meie maja lapsed... On meeles, et käisin sõbranna vanaema juures kuulamas üht valget värvi kassetti, kus lauldi “tuhat aastat tõusu, mitte luigelend”. Selles oli küll midagi... Midagi, millest tahtsin väga aru saada, aga ikka ei saanud. Need lõputud geograafiatunnid: mitu saart Eestil on, suurimad linnad, mitu maakonda...

Praegu tähendab Eesti Vabariik mulle eelkõige Eestimaad. Meil on vabadus minna mere äärde, ujuda järves ning hulkuda metsas ja rabas. Hindan seda, et mul on võimalik olla lastega rahulikult kodus, mõtlemata igal hetkel, kas meiega võiks midagi halba juhtuda. Vabadus on turvalisus.

Ursula Liiver, Norras elav juuksur

Kas on mul Eestist kaugel üldse õigust sellele küsimusele vastata? Arvan, et ikka on. Soovis end proovile panna ja piire kombata ei plaaninud me kauaks ära jääda. Aga igatahes on asjad kaugemalt vaadates selgemad.

Mulle meeldib Eestis olla, mul on Eestis kodu. Mulle kallid inimesed on Eestis. Mulle meeldib see väike maa oma keele, meele, traditsioonide ja tublide saavutustega. Mulle meeldib Eesti suvi, laulu- ja tantsupidu.

Hakkan lausa nurruma, nähes oma välismaa sõpru üllatumas, kuis muidu tõsimeelne Eesti rahvas korraga nagu üks mees transsi langeb ning laulma ja tantsima hakkab. Kõik oskavad kõiki laule – uskumatu! Öö- ja punklaulupidu – täiesti ennekuulmatu! On laule, mis panevad lahinal nutma – ja Naised Köögis räpivad nii, nagu asjad on.

Usun, et jõulukuusk sai alguse Eestist. Mulle meeldivad Eesti konnapäästjad ja puukallistajad. Mulle meeldib Eesti loodus lendoravate, männimetsade ja liivarandadega ning see, et inimesed võtavad kätte ja koristavad kogu Eesti ära. Ja nagu muuseas teevad ettepaneku ülejäänud maakera ka ära koristada. Ja üllatus – teised planeedi inimesed on õhinaga nõus! Kuidas keegi varem selle peale pole tulnud?

Eestis on ka asju, mis teevad kurvaks või hinge täis. Aga armastus ongi selline, kui on päris.