Mairel avastati sõeluuringuga teise staadiumi rinnavähk ning sellele järgnevaga oli juba raskem toime tulla. “Arvasin, et suren ära,” meenutab Maire pisaratega võideldes.

“Viimaks küll harjusin surelikkuse mõttega, ainult et lastest hakkas kahju, aga Sander on mulle olnud suureks toeks ja raskel ajal mu ­kõrval.” Koos käidi haiglas, valati koos silmavett. Viimaks langesid Mairel keemiaraviga juuksed peast, kuid tütred kinkisid emale paruka, mida ta kandis seni, kui juuksed juba kasvama hakkasid. Maire tunnistab, et talle isegi meeldis olla siilipeaga. “Sain viimaks teada, kui ilus on mu kaasa loomulik juuksevärv,” mainib Sander kavalalt naeratades.

Vähiravi hullem osa on Maire jaoks nüüd küll möödas, kuid järelravi kestab. Iga päev peab ta võtma tabletti, et pärast ravi organismi jäänud kasvajarakke pärssida. Tabletil on paraku kõrvalmõju: kudedesse tekib vesi, mis suurendab kehakaalu. “See oli minu eelmise aasta kõige halvem kogemus, aga olen pigem paks kui surnud.”