Ta tunnistas, et jõudis Prahas arusaamisele, et see on tegelikult täiesti okei, et surm on inimesel kogu aeg teisel õlal. “Mulle tundub, et elan siis rohkem. Kui sa võrdled mind teiste minuealiste inimestega, kellel on pere, lapsed, võib-olla mingi teist sorti eneseteostus — mul on ikkagi tunne, et kuigi mul pole seda kõike, mis ühe naise elu n-ö elamisväärseks teeb, elan ma neist rohkem,” möönab kirjanik. “Ma teen seda võib-olla enda sees ja see ei paista tingimata välja, aga minus on siiski rohkem elu kui klassikalises koduperenaises. Ja võib-olla tänu sellele surmaimpulsile see nii ongi.”