Katrin Pauts: ühiskonda on kiiresti sugenenud uut sorti häbid — vetsupaberiostuhäbi, köhatamishäbi, õuesliikumise häbi

Üks läbiv tähelepanek on mul koroonakriisi ajal: mul on ilmselt liiga rikkad sõbrad. Sest kui sirvin oma Facebooki-seina, näen seal peale viirusehirmu veel totaalset kanapimedust. Tundub, et veidi paremal elujärjel inimesed ei taju üldse, kes meil siin Eestis veel elavad — ja kuidas nad elavad. Viirust kardame kõik, mõistlikult käituda püüavad ka loodetavasti kõik, aga olgem ausad, ühtedel on kogu seda karantiinivärki lihtsam üle elada kui teistel.

Poliitikute jutt, et oleme kõik selles jamas koos, on ilus loosung, mis päriselus eriti ei päde — mingu korraks sotsiaalmeediasse ja saagu teada, et tegelikult need meie oma inimesed seal aina sõnelevad ja purelevad. “Kehtestame otsekohe totaalse liikumispiirangu, sest need lollid ei saa muidu millestki aru!” hüüavad mu jõukamad sõbrad oma rõdudel või maakodu terrassidel veini rüübates ja loojangut nautides. Samal ajal pole paljudel parkides tunglejatel, keda nad on nii altid sõimama, isegi teist tuba, kuhu oma korteris jalutada. “Mis need mõned nädalad toas istuda pole!” pahandab ilusti kuldpruuniks päevitunud ärinaine, kes käis möödunud talve jooksul Tais, Balil ja Türgis.