Kuidas sündis soov õppida ja saada õeks?

Pärast põhikooli lõpetamist tuli mul valida, kuhu õppima minna. Isa tahtis väga, et ma õpiksin arstiks. Mina tahtsin saada õeks. Õigupoolest oli mul kaks sõbrannat, kellest üks ütles, et lähme õpime õeks, ja teine pakkus, et võiksime kokaks õppida. Tolle sõbranna ema rääkis meile, kuidas töö kokana Georg Otsa pardal juba ootab meid. Mind koka elukutse ikka kuidagi ei meelitanud ja nii läksingi laste ravi- ja profülaktikaasutuste meditsiiniõeks õppima. Pärast õpinguid töötasin 15 aastat Pelgulinna haigla sünnitusmaja lasteintensiivis ja õppisin töö käigus juurde laste massaaži. Sellele järgnes pea 14 aastat tööd laste massöörina Medicumis, kus olen täna taastusravi osakonna vastutav õde.

Mis on teie töö juures kõige raskem?

Hetkel on üks suuremaid murekohti see, et õdede koormus on liiga suur. See on tingitud paljuski sellest, et tööturul on õdesid puudu. See omakorda kahjuks põhjustab ka läbipõlemise probleeme. Läbipõlemine ei juhtu üleöö — see on pikk protsess, mille jooksul probleem päev-päevalt süveneb.

Õed on harjunud enamasti ikka teiste eest hoolitsema, aga hoolitseda tuleb ka enda ja oma kolleegide eest. Kuidas vältida stressirohke töö juures läbipõlemist?

Õdesid on tervishoiusüsteemis praegu liiga vähe, mistõttu pöörame ületöötamisele ja läbipõlemisele väga suurt tähelepanu. Julgustame kõiki töötajaid kohe märku andma, kui tekib tunne, et enam ei jaksa või oleks vaja puhkust. Läbipõlemise ennetamisel on õigel ajal olukorraga tegelemine ülioluline. Väikest stressiallikat võtan kui motivaatorit teha tööd paremini, suurema puhul proovin seda endast eemaldada. Mul endal aitavad kõige paremini taastuda matkamine ja tantsimine.

Mis on olnud kõige meeldejäävam matk?

2016. aastal läbisime abikaasaga kümne päevaga 208 km, et jõuda Ponferradast Santiago de Compostelasse. Teekond oli emotsionaalselt väga väljakutsuv, sest sunnib sind endasse vaatama ja õpid iseennast paremini tundma. Mul oli sel ajal vaja ka enda jaoks lahti mõelda, kas olen valmis Eesti Õdede Liidus Põhja piirkonna juhiks hakkama. Kõndimine ja kõigest eemaolek aitab pead korrastada. Ma soovitan kõigile selline matkateekond kord elus läbi teha. 2018. aastal matkasime abikaasaga 280 km ning sihtkohaks oli taas Santiago de Compostela, kuid alustasime teekonda Portugalist Porto linnast. Ka siis oli matkamine mulle abiks, sest olin just magistriõppesse minemas ning mul oli kahtlusi, kas saan ikka hakkama.

Eestis oleme läbi käinud väga palju matkaradasid. Eelmisel aastal oli meil komme, et iga pühapäev käisime matkamas. Võtsime kaasa ka lapselapsed, kellele samuti meeldib looduses matkata.

Kuidas tuli tants teie ellu?

Kooliajal käis meile seltskonnatantsu õpetamas legendaarne tantsuõpetaja Ants Tael ja sealt jäi tantsupisik külge. Mina olen tantsimist alati armastanud, kuid mul kulus 32 abieluaastast 31, et veenda abikaasat seltskonnatantsu treeningule tulema. Praegu käime seltskonnatantsu tunnis kaks korda nädalas. See on päris hea füüsiline koormus ja annab hea energialaengu.

Miks on õdedest nii suur puudus? Kas õenduse eriala ei ole enam popp?

Ei saa öelda, et õenduse eriala ei oleks populaarne, sest õppima ikka minnakse. Pigem on mure see, et kooli ei lõpetata. Paljud käivad õppetöö kõrvalt tööl ja praktikal ning loomulikult on see pingeline aeg üks murdumise põhjusi. Usun, et palju annaks veel ära teha just õppetöö korralduses. Üliõpilastel peaks õppeperioodil olema kindel tunniplaan, mis ei muutuks. Kui näiteks aasta alguses saad ühe tunniplaani ja see muutub, tekib kohe probleem, kas ja kuidas tööl graafikut muuta. Otsustatakse ikka töö kasuks.

Kas pika karjääri jooksul on olnud ka endal nii raskeid hetki, kus tahaks õe tööst üldse loobuda?

Raskeid hetki on olnud kindlasti, aga sellist tunnet, et nüüd lõpetaks üldse ära, ei ole küll kunagi olnud. See töö, maja ja inimesed on aastate jooksul muutunud nii omaks ja armsaks, et ma ei kujutaks teistsugust karjääri endale ettegi. Mulle meeldib aidata, on nad siis patsiendid või kolleegid.

Mis on olnud teie karjääri eredamad hetked ja mälestused?

Ühte kindlat hetke on raske välja tuua, sest lastega töötades on ere hetk iga kord, kui õpetan last roomama või kõndima ja kui ta siis astub kabineti uksest sisse, nägu naerul ja endaga rahul. Siis võin oma tööst ainult rõõmu tunda. Massöörina on lastega tegelemine hästi tänuväärne sellepärast, et neid on ju lihtne vormida ja kõik edusammud on kohe silmanähtavad. Sa näed, kuidas laps arenema hakkab.

Olete äsja lõpetanud õenduse magistriõppe esimese lennu. Kuidas tekkis mõte taas koolitee ette võtta?

Pean väga lugu inimestest, kes ennast pidevalt täiendavad, ja olen ka ise elukestva õppe usku. Õppimisprotsess on muidugi raske ja aeganõudev, aga see tasub ennast alati ära. Iga kord, kui ma lõpetan kooli, siis tekib korraks tunne, et tegelikult ma tean ju nii vähe. Eks see tunne ongi vist see, mis ikka ja jälle tagasi koolipinki meelitab.

Milliseid teadmisi juurde saite?

Poolteist aastat magistriõpet sellisel kujul on uus asi. Esimesed pool aastat õppest on võrreldav varasema aastase spetsialiseerumisega, aga ülejäänud õpe keskendus kvaliteedi juhtimisele tervishoius ja juhtimisteooriatele, mis mulle väga meeldisid ja andsid igapäevatööks palju enesekindlust.

Mis teemadel esimesed magistritööd kaitsti?

Tehti väiksemaid ja praktilisemaid töid oma asutuste näitel, aga oli ka suurema kaaluga töid, kus näiteks planeeriti tervisekeskuste tööd, uuendustena koostöölahendusi häirekeskuse ja perearstikeskuste vahel, et informatsioon paremini liiguks. Samuti koostati juhendeid, mis aitaksid tööd lihtsustada. Osa töid olid sellised, milles pakutud lahendused saab kohe praktiliselt kasutusele võtta, osa teemasid jäi veel idee tasemele ning ootavad tulevikus edasi käsitlemist. Ise tegin arendusprojekti teemal: „Aastavestluse juhendmaterjali väljatöötamine Medicumi kontserni õendustöötajatele“, mis on asutuses reaalselt rakendatav.

Mainisite, et nautisite õpingute juures kõige enam juhtimisalaseid õppeaineid. Milline on meeskonna ja meeskonnajuhtimise roll õe töö juures?

Meeskonnajuht peab olema tark ja oskama ära kasutada töötajate tugevused osakonna töös ja teenuste osutamisel patsiendile. Juhi ümber peaksid olema tugevad spetsialistid, kes annaksid nõu ja teeksid ettepanekuid töö korraldamiseks, et patsientidel oleksid paremad võimalused teenust saada ja paraneda.

Õe töö juures on kõige olulisem suhtlus. Kuna õed töötavad ju vahetustega ja ühe patsiendiga puutub kokku mitu õde, siis on oluline, et üksteisega jagatakse infot. Toon näite elektriravist. Kui tuleb patsient arsti käest saadud diagnoosi ja raviplaaniga, siis õed konsulteerivad omavahel, millist ravimetoodikat kasutada ja jätavad üksteisele olulist infot. Näiteks, kes millise koha peale magnetravi või ultraheli tegi jne. Info saamine ja jätmine on väga oluline.

Millised isikuomadused peavad heal õel olema?

Kindlasti on oluline professionaalsus, pühendumine, kohusetundlikkus ja usaldusväärsus.

On raske leida valdkondi, mida tehnoloogia areng ei oleks mõjutanud. Kas robotid ja tehnoloogia on muutunud ka õdede elus igapäevasteks abikäteks?

Kindlasti on tehnoloogia areng mõjutanud positiivselt ka õdede tööd. Kui taas tuua näide elektriravist, siis aparaadid on palju uuemad ja lihtsamad. Õde peab sisestama vaid diagnoosi, elektroodid ravitavale kohale asetama ning ravitöö teeb aparaat juba ise. Kardioloogia koormustestid annavad ühe testiga meile tänapäeval palju rohkem väärtuslikku informatsiooni ja andmeid inimese tervise kohta kui varem.

Kas sellega on suurenenud ka õdede koolitusvajadus?

Koolitama peab kogu aeg sellepärast, et lisaks tehnoloogiale muutuvad ajas ka metoodikad. Isegi kui oled aastaid erialal tööd teinud ja tunned oma valdkonda läbi ja lõhki, tuleb osata ka nõustada patsiente, kes tihtipeale lisaks enda mure rääkimisele küsivad nõu ka oma pereliikmete kohta. Pädev õde peaks oskama alati vähemalt suunata, kelle poole patsient oma murega peaks pöörduma. Üksteise koolitamine meeskonna sees ja töötajatele koolituste võimaldamine on üks parimaid võimalusi, kuidas kõikvõimalike uuenduste ja teemadega kursis olla. Meie oleme kasutanud korra kuus näiteks ka sellist koolitusvormi nagu kolleegilt kolleegile infotund, kus need, kes mõnel koolitusel on käinud, jagavad meeskonnaga oma teadmisi.

Internetis haigusi guugeldades võib leida igasuguseid soovitusi. Kui palju peate kokku puutuma olukordadega, kus patsient saabub vastuvõtule doktor Google’i pandud diagnoos näpus?

Sellistel juhtudel on kindlasti kõige parem lasta patsiendil rahulikult kõik ära rääkida, kiita, et ta on informatsiooni otsinud ja leidnud. Seejärel tasub patsiendile tuua näiteid mõnest uurimusest ja juhtumist. Meil on tööl nii head spetsialistid, et sellise rahuliku dialoogi tulemusena usaldab patsient ikkagi lõpuks oma ala eksperti ja teaduspõhist meditsiini.

Kui teadlikud on inimesed oma tervise seisundist?

Tervisest ja liikumisest räägitakse tänapäeval igal pool väga palju, kuid tundub, et seda võiks teha veel ja veel. Olime hiljuti teadlikkuse suurendamise eesmärgil Lasnamäel väljas tervisetelgiga ja küsisin ühe inimese käest, et kui palju te päevas liigute. Sain vastuseks: „No ma ju käin poes.“ See ei ole liikumine. Liikumine tervise nimel tähendab seda, et pulss läheb ikka üles. Kirjandusest võib lugeda, et regulaarsel liikumise harrastamisel võib langeda paljude haiguste risk, näiteks kuni 35% langeb risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse; kuni 50% väheneb risk haigestuda 2. tüübi diabeeti; kuni 30% langeb risk varakult surra.

Millisest maailmast õena unistate?

Ma unistan sellest, et me teeksime kõike, mida praegu teeme, aga kvaliteetsemalt.
W. Edwards Deming on määratlenud kvaliteedi — see on õigete asjade tegemine õigel viisil. Tervishoius tähendab see patsiendi vajadusi ja soove rahuldavate ohutute ja efektiivsete teenuste pakkumist.

Samuti soovin juurde uusi teadmisi ja võimalusi neid rakendada. Kõike selleks, et saaksime ideaalmaailmas kunagi tegeleda valdavalt ennetustööga ning palju vähem haigustega.

Lugu ilmus originaalkujul Eesti Õdede Liidu ajakirjas Eesti õde.