Küllap olid tantsurühmad ideid ammutanud nii rahvamuuseumist, internetist kui pärimusest, mille alusel mõeldi välja oma maitsele ja rahalistele võimalustele vastav kostüüm.

Kuigi rahvarõivaspetsialistid on üsna jäikadel positsioonidel, mida ja kuidas kandma peaks, julgeksin nende seisukohad kahtluse alla panna.

Selleks tasub end kasvõi korraks mõelda tagasi 18., 19. või 20. sajandi alguse Eestisse.

Vanasti värviti lõnga ja kooti kangast ju kodus. Igal perenaisel olid selleks omad nipid ja lahused. Kellele meeldis erksam värv, pani sibulakoori patta rohkem ja hoidis lõnga selles kauem. Kes tahtis säravat valget, pleegitas lõnga mitu aastat kevadtalvel lume ja päikesega. Ühe mustikaportsuga sai ühe, teisega teise tooni. Ja nii edasi.

Kindlasti sõltusid lõngade värvimise võimalused ka aastast – et mis taimede kasvu loodus soosis ja mida pärssis. Nii võisidki tulla täiesti erinevat värvi lõngad ja eritriibulised seelikud. Kui ikka punast lõnga ei olnud, jäi punane triip ära.

Erinevate laiustega olid teljedki. Kui peres olid 60 cm laiusega kangasteljed, tuli seeliku alla viisaka pikkuse saamiseks õmmelda ühevärviline lai kant – selliseid seelikuid on palju ja nad on väga ilusad. Rikkamal perenaisel, kelle telgede laius oli 80 või 90 cm, seda kanti lisada ei tulnud, sest kangas andis õige seelikupikkuse välja niigi.

Juba ühe, näiteks Järva-Peetri kihelkonna erksavärvilist seelikutriipu on ka praegu kasutusel väga mitut varianti, triipe on erinevates toonides ja erineva ilme annab igale seelikule see, mis värvi triip peale volditakse. Kollane käis peale tütarlastel ja sellised on näiteks praegused Koigi kooli rahvariideseelikud. Ise lasin enda seelikule voltida peale punased toonid. Tumeda triibu voltisid oma seelikutel peale vanemad naised.

Rahvarõivaste netilehekülg annab aga mõnele kihelkonnale (näiteks Vändra või Kullamaa) kolm täiesti erinevat ja isegi lausa täiesti erinevas värvigammas seelikutriipu.

Ka kampsunite (jakkide) ja liistikute (vestide) all olevate seeside ehk kitsa volditud osa voltimisskeeme on erinevaid. Usutavasti mängis siingi paikkonna tavade kõrval rolli ka see, kui pikk riideriba jaki enda õmblemisest üle jäi.

Praegust autentsust mõõdetakse kõige sagedamini Eesti Rahvamuuseumi kogudes sisalduva järgi. Aga ka seal pole kindlasti olemas kõiki variante. Kogumistöö jätkub ning kogud üha täienevad. Lisaks sellele pole sealne seelikutriipude värvivalik ka kindlasti nagu aamen kirikus. Kui kogus (ja selle alusel tehtud piltidel) on vanem ja pleekinum seelik, on värvigamma pastelsem, kui uus, siis säravam.

Ilmselt ei kandnud kõik Põhja-Eesti (mille hulka on arvatud ka Järvamaa) naised ainult käiseid, vaid panid vahel selga ka pikkade varrukatega särgi.

Põlle õmbles iga naine nagunii sellist värvi, milline riidetükk tal parajasti kodus olemas oli.

Ja mis sai siis, kui naine abiellus oma kihelkonnast välja? Küllap ta pani kaasavarakirstu oma kihelkonna triibud ja tikandid, tanu aga võis pulmatseremoonia käigus saada hoopis mehekodust, ja juba sealse malli järgi.

Kui naine lapsed sünnitas ja tema kehakuju selle tagajärjel muutus, tuli kududa uus seelik, õmmelda uus pluus ja tikkida uued käised. Need tegi ta siis ilmselt juba selle paikkonna mustrites-värvides, kus ta veetis oma naiseea või elu parimad päevad.

Rahvarõivas on ilus ja sobib kanda väga paljudes kohtades. Näiteks põhjamaades, eriti Soomes ja Norras, ongi see palju populaarsem kui meil. Samuti Alpides – Baierimaal, Austrias, Sloveenias jm.

Tegelikult võiks isiklikud rahvariided ka Eestis olla palju rohkematel naistel kui praegu on. See ei pruugigi olla väga kallis – näiteks ühevärviline alt kanditud seelik, mis oli kogu Eestis valdav enne triipude pealetulekut, ei maksa väga palju ja selle riiet ei tule alati ka spetsiaalselt kududa lasta. Lihtsama pluusitikandiga, nagu Viljandimaa ristpistes tehtud, saab ka enam-vähem igaüks hakkama. Ja autentsuski – mida püüdsin ka ülalpool selgitada – laseb mängida päris laiades piirides.