ARVAMUS | Aet Kuusik: millist töökultuuri taset Estonia teatris hoida loodetakse, kui igapäevaste asjaajamiste juurde käib šovinistlik huumor?

Ahistamine võetakse avalikult teemaks siis, kui asi on juba piisavalt ebameeldiv, et seda taluda. Ahistamisest rääkimine on ahistamist kogenutele harilikult raske, sest tegu on vastiku kogemusega. Kui inimene on otsustanud sellega välja tulla, on selge, et mingi oluline piir on ületatud.

Uuringud on näidanud, et seksuaalset ahistamist kogenud inimesed tunnevad eelkõige häbi ja alandust. Sellised tunded hoiavad inimesi tagasi ning paljudest — enamikust — ahistamisjuhtumitest ei räägita mitte kunagi avalikult, kuna ohvrid arvavad, et nad on ise midagi valesti teinud. Sellegipoolest on probleemidest nagu ahistamine avatult rääkimine vajalik, sest aitab loodetavasti kaasa turvalisema ja professionaalsema töökeskkonna loomisele.

Minult on küsitud, kas Aivar Mäe juhtum määrib Eesti kultuuri mainet. Kas oleks olnud parem rääkimata jätta? Helilooja René Eespere väljendas Õhtulehes suisa solvumist, nagu oleks ajaleht Eesti Ekspress millegi kohatuga hakkama saanud, kui Eesti suurima ooperiteatri ahistamisjuhtumitest artikli avaldas.