Yoko Alender lahkus 11-kuuse lapse kõrvalt kaheks nädalaks Indiasse: tundsin, et mul on täitsa küllalt saanud sellest nämmutamisest
“Ma olin olude sunnil väike täiskasvanu ja pidin isale vahel ka viinakokteili peale mahla ostma minema,” tunnistas Yoko, toonitades siiski, et üldiselt oli neil tore. “Ma olen kindel, et isalt saingi oma põhimõtte, et igaüks on vaba inimene,” kinnitas ta ja lisas, et isa käib siiani temaga omal moel kaasas. “Mul on isegi selline väike mäng, et kui on olulised asjad elus, näiteks lähen reisile või kohtun uute inimestega ja juhuslikult mängib isa lugu, siis mõtlen, et see on positiivne märk, teen õiget asja… Meil olid seiklused ja reisid, ta oli kõva kalamees, hea “perenaine”. Ja lõpupoole, kui olin juba teismeline, nii 13-14-aastane, oli meil ka kummalisi kohtumisi näiteks öösel Von Krahli teatris,” naeris Yoko. “Ma alustasin sellist elu üsna vara ja saime siis peolt koos koju minna vanaema-vanaisa juurde. Mina kindlasti ei lubaks oma lapsele sellist asja. Õnneks minu laste lapsepõlv on teistmoodi, igaühele oma.”
Yoko heidab värskes emaduse raamatus valgust ka ühele ootamatule ja ilmselt paljude meelest vastuolulisele seiklusele, mille võttis ette, kui tema teine laps oli alles imik. “See oli minu jaoks hästi klassikaline lapsega kodus olemise aeg, alates leiva küpsetamisest püreede ise tegemiseni ja tütar Herta oli saanud umbes 9-kuuseks, kui tundsin, et mul on täitsa küllalt saanud sellest nämmutamisest,” meenutas ta nüüdseks juba aastatetagust olukorda. “Eks see oli väsitav, imetamine, magamatus ja kõik see kurnab füüsiliselt, oled kogu aeg selle lapsega… Ja siis tuli huvitav võimalus minna Indiasse, kuhu mind kutsuti giidiks — arutasime abikaasaga ja ta oli väga toetav." Nii lüpsiski Yoko kaheks nädalaks rinnapiima ja läks, algul käis küll pea ringi ja esimesed ööd, kui sai päriselt magada, tundusid uskumatud. "Aga see mõtteruum, mis tekkis, oli väga värskendav. Sain jälle endasse minna teistmoodi. Ja kodus ei olnudki hullumaja, Priidul on kõigi lastega hea suhe, ta on selline isa, et ei oota, kuni lapsed suureks saavad, et nendega rääkida,” iseloomustas ta abikaasat.
Yoko avaldas oma loo selleks, et kummutada seni valitsenud ideaalikultust: “Enda tassi peab täis hoidma, see on kõige olulisem ülesanne, sest kui ise läbi põled, on see lastele kõige raskem. Emad vajavad aega, et käia trennis, lugeda, võtta uus hobi, igaüks teab, mis teda toidab. See on oluline, et nii naised kui mehed räägiks nendest asjadest avatult, muidu ei saagi me terveid peresid. Tuleb mõista, et elu ei ole ideaalne, vaid ebatäiuslik ja pole vaja alati püüda, tuleb puhata, taastuda. Ja mulle tundub oma nooremaid sugulasi vaadates, et see hakkab vaikselt tulema. Vahepeal valitses arusaam, et kogu aeg peab olema laste juures. Aga hea on, kui sa suudad enamus ajast olla enda ja selle tegevuse juures, mis sa teed, mitte pole kogu aeg automaatpiloodi peal, siis kaobki elujõud!”
“Meil on selline pere, et iga päev on tore päev, me ei ole väga pühade usku," arutles Yoko ka läheneva emadepäeva üle. "Eks muidugi lapsed teevad oma armastusavaldusi ja meisterdavad kaarte ja kirju, aga nad teevad neid muidu ka pidevalt. Pealegi, mul on olnud ka selliseid emadepäevi, kus sean sammud, suur kõht ees, mingile eksamile. Ja ma leian tegelikult, et võiks väärtustada kogu aeg terveid inimsuhteid. Muidugi on tore, kui sellised päevad on, sest siis räägitakse ka ühiskonnas sellest rohkem, aga minul toob mees iga hommikul tee voodisse ja lapsed kallistavad. Nii on kõige parem,” rõõmustas ta.
