Kõik on suhteline

Tunnike toredas seltskonnas möödub kui minut. Üks minut rappumist lennukis tundub igavikuna. Seda paradoksi oleme kõik märganud. Ent teadlased on suutnud seda ka selgitada. Asi on selles, et aeg eksisteerib mitmes mõõtmes. Ühelt poolt on aeg bioloogiline, teisalt seotud olulise sündmusega meie elus. Ja mida olulisem see meie jaoks on, seda tugevamini muutub aju töö. Me ei suhtu enam maailma ratsionaalselt, vaid limbiline süsteem, mis vastutab emotsioonide eest, töötab täiel võimsusel ning toodab hormoone, mis mõjutavad meie aju. Nii on võimatu aru saada, kui kaua sa oma kallimaga pargis käest kinni hoides jalutasid.

Ka vanusega valmistab aeg üllatusi. Tuleta meelde puhkepäevi, kui olid 5-6aastane — need näisid lausa lõputud. Nüüd aga tundub, et laupäev ja pühapäev mahuvad kergesti ära paari tunni sisse.

Spetsialistidki on arvamusel, et täiskasvanuks saamine pole võimalik ilma aja kiirenemiseta. Esiteks hakkame paremini mõistma, mis asi on minevik, olevik ja tulevik. Samal ajal tähendab kolmeaastase jaoks “eile” üheagselt nii jõulusid kui ka maasikaid peenral. Teiseks kulutatakse rohkem aega mälestustele — see lühendab “siin ja praegu” tunnetamist. Pealegi, kui aju töötleb uut infot, aeglustub aeg.

Esimese tõsise kiirenduse teevad tunnid ja minutid edasi noorukipõlves. Seejärel tormavad aina kiiremini. Seda mõjutavad ka sellised ilmselged asjad, nagu tihe graafik ja aja vale jaotamine.

On aeg — ei ole aeg

Harva juhtub, kui noored lapsevanemad ei alusta oma lapse kasvatamist tabelite uurimisest. Millal lapsuke peab hakkama end kõhuli keerama, millal roomama, millal käima … Sageli on meie endi peas olemas sellised tabelid oma isikliku elu kohta. Mehele peaks minema enne kolmekümmet. Neljakümneselt tuleks hakata elegantselt riietuma.

Vanaemaks peaks saama hiljemalt viiekümneselt. Meie vanuses on veel vara… Teie vanuses on juba hilja…

Õnneks on tänapäeval populaarsemaks saanud individuaalne lähenemine. Numbrid passis on vaid numbrid. Hulga olulisem on see, kuidas end ise tunneme ning see, kuidas on kujunenud meie isiklik lugu. Keegi meist soovib neljakümneselt stabiilsust, keegi teine hoopis muutusi. Üks kannab rangeid kostüüme, teine tenniseid ja mummulisi kleite. Ning ka lapsed hakkavad ütlema “Ema” ja “Ema, sa ei saa millestki aru” erinevas vanuses.

Eraldi teemaks on ümmargused tähtpäevad. Ühelt poolt annavad kümnendid teatava kindluse: see on teatud staaž ja piir, mille oleme ületanud. Teisalt just aasta enne järjekordset juubelit on psühholoogide arvates kõige keerulisem. See on aeg, mil inimesed hakkavad aktiivselt oma elu muutma — lahutama ning otsima uusi suhteid, lahkuma töölt, vahetama tööd või isegi elukutset, tegema suuri ostusid, eksperimenteerima oma välimusega. Kurvemate variantide seas on depressioon ja uued kahjulikud harjumused.

Sama olulised on meie jaoks ka suhete juubelid. Kakskümmend viis aastat sõprust, kolmkümmend aastat abielu… Mida suurem number, seda tugevam on stabiilsuse tunne. Ning seda raskem on katkestada ebaõnnestunud suhet — näib ju, et nii kaua on koos oldud. Seetõttu on eriti tähtis aeg-ajalt läbi viia revisjon. Kas see inimene oleks mu tähelepanu võitnud, kui oleksin teda varem kohanud? Kas ma tahaksin temaga kohtamas käia (sõbrustada, koos elada, töötada)? Nendele küsimustele tasuks vahel mõelda.

Kui vana sa oled?

Kõige tähtsam tähis, mis fikseerib aega, on meie sünnipäev — unikaalne arvude kombinatsioon, millega me elame. Arvatake, et tahtmatus seda päeva tähistada räägib elu jooksul kogunenud lahendamata probleemidest. Ei tahaks kokkuvõtteid teha, sest tulemus võib näidata, et aeg pole toonud seda, mida oleme oodanud.

Se päeval on ka oma maagia. Nimelt arvatakse, et seda tuleb hästi mööda saata. Vastasel juhul hakkab uus aastaring hirmutav tunduma.

Tegelikult on rituaalid üldiselt rahustavad, seetõttu tahaks ju ikka taas häid sõnu kuulda ning veenduda, et sind armastatakse endiselt ning kõik on hästi.

Arvutamine on sassis

“Istusin vaid 5 minutit arvuti taga!”, “Aega on, jõuan kooli õigeks ajaks!”. Selgub, et lapsed ei jaga väga hästi reaalset aega ning seda, kui palju aega kulub ühe või teise tegevuse peale.

Briti psühholoogid seletavad seda sellega, et aju parietaalsagar, mis on vajalik ümbritseva reaalsuse praktiliseks tajumiseks, areneb täielikult välja alles pärast kahekümnendat eluaastat.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, mai, 2018