Tuleb mardipäev, paned enda põnevil 3- ja 5aastased lapsed kostüümidesse, harjutad kava läbi, lähed inimestele ukse taha laulma ja selle peale pannakse tuled kustu ja uksed jäävad suletuks. Okei, üks jääb suletuks, teine jääb, aga kui juba kolmas ja neljas jäävad suletuks, siis tekib lastes kurbus ja hirm. Saan aru, et inimestel on loogilisi põhjuseid, miks ei saa parasjagu mardilisi vastu võtta, aga kui umbes 15st uksest avaneb vaid 5?

Õnneks said lapsed enda laulud esitatud, suupillid mängitud, mõistatused küsitud, head soovid pererahvale jagatud ja muidugi see kõige suurem rõõm, komminoos tuli ka ikka koti põhja. Need pered, kes meile uksed avasid, olid vaimustuses, väga soojad ja helded.

Lapsed olid mardijooksust vaimustatud, pisikene 3aastane oleks tahtnud veel jätkata, aga kell sai 20 ja vanem piiga oli laulmisest väsinud. Koju jõudes asuti usinalt komme jagama ja sööma. Tavaliselt lapsed nii hilja enam kommi ei saa, kuid sel õhtul olid nad enda kommid auga välja teeninud.

Minu hinge jäi sellest kogemusest kurbus. Ma olen ka kunagi noorena marti jooksnud ja see, et mõni uks suletuks jäi, oli pigem erand. Me soovime pärandada edasi eesti kultuuri ja traditsioone. Aga kui meie eesti rahvas neid traditsioone ei hoia, siis ei tule neid keegi meie eest hoidma. Või on mardipäev ja kadripäev saanudki sellisteks pühadeks, et sõidan autoga mööda linna ja tohin minna vaid eelkokkuleppeliselt tuttavate ukse taha laulma?

Varsti on tulemas kadripäev. Varuge kommi ja kui teil kommi pole, siis mõni mandariin, moosipurk või euromünt ikka leidub. Olge publik meie lastele ja andke võimalus neil esineda. Isegi kui teil endal enam väikseid lapsi majas pole, siis on see ju jätkuvalt tore püha.

Kui sinu koju on sandid oodatud, siis jäta neile kirjake aia peale, fonoluku juurde või rega ennast veebis hakkamesantima.ee