Kitsuke metsavahetee oli rööpasse sõidetud ega tahtnud otsa lõppeda. Kord vedeles tee peal mõni puujändrik, mis sõitu takistas, siis pritsis sopp autoaknad mustaks. Oleks mõni auto või traktor vastu sõitnud, poleks kusagile keerata olnud, kuna tee ääres suures magistraalkraavis kasvas padrik ja teeraja kitsastest rööbastest välja sõitmine tähendanuks auto surma. Pealegi olid vana bemari püksid juba vägagi paigatud ja summuti päevad üsna loetud.

„Kus kuradi mülkas su vanatädi küll elab?!“ pahandas Trevor, kelle tusatuju oli tingitud suurel määral eelmisel õhtul alevi kultuurimajas toimunud peost, mis päädis padujoominguga, nagu väikeses alevis nädalalõppudel ikka kombeks oli.

Trevori ja Marise suhe oli kestnud napilt pool aastat ja nad ei mõelnud veel kaugemale ette. Kooselu plaane veel polnud. Platooniline suhe oli aga kuidagi pikaks veninud ja vahel tundus, et Trevor hakkab sellest väsima. Temperamentse inimesena, kelles voolas jänkide verd, oli ta harjunud kõiki ja kõike kohe saama. Nägusa noormehena ei olnud tal ka austajatest puudust, kuid tema armus just Marisesse, õblukesse nukunäoga tütarlapsesse. Noormees oleks ilmselt parema meelega kodus arvuti ees istunud või heavy-muusikat kuulanud, kui poleks seda faking maalesõitu ette tulnud. Vana auto valis ta selle sõidu tarvis meelega, sest vaid seda raatsis ta külavaheteel trööbata. Land Roveriga sõitis ta reeglina vaid linnas ja mööda maailma, see oli liiga luksuslik auto konarlikel Eesti teedel lõhkumiseks.

„Trevor, ehk paned selle plärakasti vaiksemaks? Kuuled?!“ raputas Maris oma kaaslast õlast, sest Manowari loost „All Men Play Of Ten“, mille kuulamiseks Trevor maki punni põhja pannud oli, oli võimatu üle rääkida. Trevor tujutses nagu puberteedieas plika, vaatas vilksamisi neiule otsa, keeras tümpsule volüümi juurde, siis peatas auto ja ronis välja. Maris istus nõutult, veeretas oma musta oonükskiviga hõbesõrmust sõrmede vahel, justkui ammutaks sellest enesekindlust, ja mängis ükskõikset. Sõrmuse oli talle kinkinud sama vanatädi, kelle poole nad teel olid, sel ajal, kui Marisel salkude kaupa juukseid välja langes ja küüned aina murdusid. Vanad tõed pidasid vett. Pärast kahekuist sõrmuse kandmist oligi tüdruku mure justkui peoga pühitud ja sõrmusest sai tema lemmiksõrmus.

Vanatädi Mathilde, keda Maris hellitavalt Tilde-memmeks kutsus, oli Marisele väga lähedane. Range loomuga ja vanades kommetes kinni olev Tilde ei sobinud ühegi teise inimesega nii hästi kui oma vennapojatütrega. Pealegi olid nad sarnased mitte ainult loomu poolest, vaid ka välimuselt, mõlemad heledapäised sinisilmad.

Trevor käis auto juures edasi-tagasi nagu kass ümber palava pudru, ise vasaku käega kukalt sügades. Maris piilus silmanurgast noormeest ja talle meenusid vanatädi sõnad: „Kui meesterahvas ei oska seisukohta võtta, hakkab ta kukalt sügama, nagu otsiks sealt oma küsimusele vastust.“

Küllap see nii oligi ja Trevor olekski sinna tiirlema jäänud, kui Maris poleks oma eneseuhkust alla neelanud. Tüdruk pistis sõrmuse sõrme tagasi, võttis ridikülist peegli, kohendas silmavärvi ja astus autost välja, otse sopaloiku.

„Fakk, ma ütlen! Just eile ostsin endale tutikad mokassiinid ja nüüd on need rikutud! Mida ma nüüd teen!?“ neelas tüdruk pisaraid. Talle oli alati esmatähtis, kuidas ta välja näeb. See omadus oli tal ka vanatädiga ühine. Pärast hommikupesu seadis Tilde alati sammud peegli juurde ja veetis seal vähemalt pool tunnikest. Ta ei hakanud hommikukohvi ka meikimata jooma.

„Naine ei tohi ennast iial käest lasta, ka mitte siis, kui teda piinab haigus või kui ta on üksinda kodus. Hea välimus lisab enesekindlust ja hoiab inimest nooremana. See on kõige parem elueliksiir!“ armastas Tilde pidevalt korrata.

„Oh sa vaeseke küll! Nüüd on su elu läbi! Maailmalõpp terendab!“ muigas Trevor, haaras Marise sülle nagu kerge jahukoti, tiirles koos temaga, nagu mängiks keerukuju, ise itsitades nagu edev tütarlaps. Maris ei olnud üldse rõõmus selle üle, tema tusatuju pigem süvenes, kui üks mokassiin jalast teeperve taha magistraalkraavi lendas.

„Appi, mis nüüd saab!?“ rabeles ta meeletu jõuga Trevori sülest lahti ja oleks peaaegu mokassiinile järele hüpanud, kui noormees poleks viimasel minutil ta käest kinni haaranud.

„Hull oled või! Need mudased magistraalkraavid on sügavad ja ohtlikud. Kunagi nõuka ajal süvendasid maaparandajad kraave, kuid pärast pole ilmselt keegi neile kätt külge pannud. Nüüdseks pidavat need kraavid ka metsloomadele parajaks lõksuks olema, sest mudane põhi ja oksaraagudest tulvil kraaviääred raskendavad läbi tulemist ja välja ronimist. Mu sõbrapoisi jahimehest isa teab kõnelda koletuid lugusid, sest ta olla isegi kunagi sinna kukkunult napilt surmasuust pääsenud,“ manitses Trevor Marist.

„Oh jah, mis seal ikka, sõidame siis edasi,“ võttis Maris muiates teise mokasiini jalast ja viskas magistraalkraavi. Trevor rõõmustas, et ta oli suutnud tüdruku tuju pisutki paremaks muuta. Ka ta enda paha tuju oli nagu õhku haihtunud. Noormees taris neiu süles autosse ja nad jätkasid sõitu. Pärast paarikümneminutilist vaikust alustas Maris juttu.

„Trevor, kallis, kui ma oleksin ise sinna kraavi kukkunud, kas sa oleksid mind päästma tulnud, seades nii oma elu ohtu?“

„Mhmhh, loomulikult oleksin! Kuidas sa sellise küsimuse peale üldse tulid, kallis tüdruk? Me küll ei ole andnud veel „sõjavannet kuni surm meid lahutab“, aga ma loodan, et kunagi tuleb ka see aeg. Ma ei oleks sinuga üldse koos, kui ma sinust ei hooliks, mu kallis tüdruk, mu armas Maris,“ ei olnud Trevor ilusate sõnadega kitsi, nagu tavaliselt Eesti noormeestel kombeks on.

Trevori ema oli nooruses Tallinnas Inturisti hotellis Tallinn varietee-kabaree tantsijanna, seal tutvus ta rikka inglise poissmehega, abiellus ja nende pere emigreerus Londonisse. Nõukogude Liidu lõpuaastal, kui Trevori isa hemofiilia tagajärjel suri, tuli pere Eestisse tagasi, nad taastasid vanavanemate lagunenud talu, ehitasid sinna juurde turismikompleksi ja Trevorist sai selle noorperemees, jõukas, nägus ja ja heasüdamlik boss, kelle ümber tiirles tüdrukuid nagu kärbseid parves, aga temal jätkus silmi vaid tagasihoidliku Marise tarvis.

Kahtlemata häirisid Marist rivaalid, kuid poole aasta jooksul oli ta juba õppinud selles suhtes silma kinni pigistama, kuigi see mõjus Trevorile häirivalt. Tema oli seda meelt, et vaid armukadedad inimesed armastavad. Maris oli seevastu kindel, et armukade inimene ei armasta, vaid teeb stseene tähelepanu tõmbamiseks või tahab kaaslast omada, tema elu elada. Hinges ta küll tundis ka armukadedust, aga õnneks mitte haiglast armukadedust. Pealegi armastas ta ise flirtida, süütult flirtida, mitte kaaslasele haiget teha. Ta ei ületanud kunagi sündsuse piire.

„Pea kinni! Vaata ometi!“ karjatas ühtäkki Maris, nähes põtra tee peale hüppamas. Nüüd päästis tüdruk noorte elu. Pärast pidurdamist ja toibumist tundis Trevor ennast pisut halvasti. Nüüd oli ta sattunud abivajaja rolli, see tekitas piinlikkust. Trevor parkis auto ja istus vaikides. Ta värises üleni ega saanud sõnagi suust.

„Trevor, kallis, luba ma roolin vanatädi taluni? Pliis!?“ anus õbluke Maris. Trevor vaikis.

„Nii ehk naa siin ühtegi autot ei sõida ja mul oleks hea autojuhtimist praktiseerida,“ ei andnud neiu alla.

Maris sai aru, et Trevor tunneb ennast ebamugavalt. Ta tahtis rohkem piinlikku vaikust katkestada kui autot roolida. Aga noormehe tusatuju leevendamise nimel oli ta valmis ka juhtima, kui vaid Trevor nõustuks. Trevor istus endiselt vaikides ja Marise jutt läks tal kõrvust mööda. Nii palju oli juhtunud lühikese aja jooksul ja noormeest vaevas tunne, et nad ei jõuagi sihtpunkti.

Talle meenus millegipärast, kuidas isa oli surivoodil, ema nutust nõrkemas tema kõrval, ja Trevor ei suutnud midagi nende heaks teha, kui kogu edasine vastutus pere heaolu eest tema õlgadele langes. Tegelikult piinas noormeest veel ka üks hoopis teine kahtlus. Hemofiilia on tihtilugu haigus, mida põevad verepilastajaist vanemate lapsed, niisiis kartis Trevor, et ka temal võib see haigus tekkida, veel enam kartis ta aga, et ta esivanemad on verepilastajad olnud. See oli ka üks põhjustest, miks tema, juba 28. eluaastat käiv noormees, polnud siiani peret loonud. Seepärast polnud ta ka nende suhet tagant torkinud, kuigi tal oli Marise vastu ülitugev seksuaalne tõmme. Samas pidavat ka veresugulastel olema omavahel väga suur seksuaalne tõmme, kui teineteisesse armunud ollakse. Vastakad tunded ja kahtlused olid rooli taga mõttesse jäänud Trevori justkui halvanud. Ta istus mornilt ja kalgilt, kuni tundis kallima kätt oma randmel.