Ettevalmistused juba käivad — vanavanemad ja tädid-onud on külla kutsutud, lilled tellitud ja menüü paigas, ometi pole Annemaris kübetki pidulikkuse, uhkuse või õnnetunnet.

Vastupidi, Annemari tunneb lapse kooli mineku pärast nii suurt hirmu, et ei mäleta enam, millal viimati öösel rahulikult magada sai. Ta teab, et kui väikest kasvu Annabel oma suure ranitsaga kooliuksest sisse astub, muutub lapse elu pöördumatult, igaveseks. Ja karta on, et mitte paremuse poole.

Kui Annemari käis last kooli kirja panemas, nägi ta, kuidas umbes viiendike mõõtu poisid kooliuksel väikeselt kooliõelt õuna käest kiskusid ja ta uksest välja tõukasid. Tüdruk hakkas nutma ning naine lohutas teda teadmisega, et mitte midagi pole koolis aastatega muutunud. Ikka pole kooliuksel ja tundide lõpus garderoobis kullipilgul õpilasi jälgivat õpetajat. Ikka veel ei näe (mis veelgi hullem, nad ei tahagi näha) pedagoogid, kuidas väikesed, nõrgemad ja veidi teistsugused koolist nuttes lahkuvad, kuidas neilt võetakse asju, riideid ära, mõnitatakse, noritakse, tõugatakse, pannakse luku taha, pekstakse. Tõsi, üks õpetaja läks siiski mööda, kui õunajuhtum asset leidis, kuid keeras pea ära.

Kuidas on see võimalik, küsib Annemari ahastades endalt ja on paanikas — kui seadus ei käsiks, ei saadaks ta oma last iial sellisesse kohta, nagu on Eesti kool.

Ta on paaniliselt otsinud alternatiive, kuid tulutult — ka väikese erakooli vanemad on kimpus õpetajate “mittesegamispoliitikaga”, kui lapsed “sotsialiseeruvad” ehk näiteks klassikaaslast viletsama taskutelefoni pärast mõnitavad. Emal ei õnnestunud leida pädevat informatsiooni selle kohta, milline kool on hea ja turvalise sisekliimaga. Sõbrannad soovitasid üht eliitkooli, kuid sinna Annabeli vastu ei võetud, kuigi katsed läksid hiilgavalt. Te ei tööta ju linnateatris, kommenteerisid seda sõbrad ja tuttavd naerdes.

Koduõpe pole naise perele jõukohane ja tal ei õnnestunud ka leida perekonda, kes oleks tema tütre koos enda lapsega koduõppele võtnud. Üle-eestilised luureandmed — Annemari pere on valmis lapse kooli pärast kolima — ei andnud tulemusi. Tõsi, kolm väikest kooli — kaks Lõuna-Eestis ja üks Lääne-Eesti saarel leidsid nende poolehoiu, kuid sinna ümberasumine jäi puhtalt tema ja abikaasa töövõimaluste puudumise taha. Lapsed tahavad teatavasti ka süüa, riideid ja kooliasju, seega ei saa pea ees tundmatusse hüpata. Kui tööd pole kaugtööna teha võimalik, seab see kolimisele piirid.

Annemari teab, kust tema hirm on pärit. Ta mäletab eredalt oma enda koolialgust 25 aastat tagasi suures maakonnalinna koolis. Mäletab, kuidas alles 1. septembril klassiukse taga selgus, et kõik tema lasteaiakaaslased ja sõbrad on ühes klassis koos, kuid tema on pandud teise klassi. Mäletab hirmu võõraste, ülemäära energiliste tüdrukute ja agressiivsete poiste ees. Mäletab õpetaja morni, kui mitte öelda vihast nägu ja olemist juba esimesel koolipäeval. Tema kõva hääl pani võpatama, parem oli mitte eksida, sest halvustamine ja kommentaarid olid halvavad.

Kui tuli klassiga kuhugi minna, oli hirmus, kui õpetaja käskis lastel rivisse siesta. Sest seal olid poised, kes tõukasid ja tegid haiget. Tüdruk, kelle kõrvale õpetaja oli ta istuma pannud, ei tahtnud Annemaril käest kinni võtta ja põlastas teda igal võimalikul moel. Ometi oli Annemari ilus ja armas, kenade puhaste riietega meeldiv tüdruk.

Kui eredalt on meeles, kuidas peale tunde garderoobis tohutu mass õpilasi kisades ja naerdes tõukles, et välisukse poole pääseda. Annemari oli ka seal sees, ja mäletab seda õudu, et ta ei jõua iilagi ukseni, uksest välja ja koju. See lihtsalt polnud ju võimalik, ja väike tüdruk nuttis lahinal.

Mäletab oma esimest märkust juba kolmandal koolipäeval, sest ema oli muusikatunniks kotti kaasa pakkinud vale õpiku. Ja kui pahane õpetaja oli, ütles, et juba nii vara saavad lastest hooletud logardid. Annemarile, hoolsale ja korralikule tüdrukule, kes juba neljaaastaselt ise lugeda pusis, tegi see väga haiget.

Seda nimekirja võib Annemari jätkata lõputult. Kulminatsioon tema kooliloos saabus 6. klassis, kui varateismelisest tüdrukust sai aastateks koolikiusamise ohver. Ta nimelt oli väga kõh laps, jalgadeks kaks imepeenikest kõrt. Rohkemat polnudki vaja, et tüdrukut kõva häälega üle kooliruumide mõnitama hakata, tõugata, seltskonnast välja trügida, teisi teda vaatama kutsuda, nagu oleks ta äbard sajandite tagusel tsirkuseplatsil. See oli nii alandav.

Samal põhjusel kartis tüdruk paaniliselt kehalise kasvatuse tunde, kus isegi õpetaja tema ülikondist olekut kommenteeris.

Naine on püüdnud aastaid psühholoogi juures koolitraumast jagu saada, tüepoolest aastaid. Saanud sügava depressiooni diagnoosi, pidanud aastaid tablette sööma. Seni tulutult. Oma kunagise koolimja poole ei suuda ta siiani vaadata, kui vanematele kodulinna külla läheb. Ta otsib hirmuga oma tütrelt märke, mis viitaksid mingilegi kõrvalekaldele tavapärasest keskmisest välimusest. Püha jumal, kui temagi nii kõhnaks jääb? Või midagi muud juhtub.

Kus olid õpetajad? Neid polnud. Õigemini, nad olid, kõndisid, isegi naeratasi ja rääkisid. Nendega, kes olid rõmmsad ja oskasid end esiplaanile sättida. Nad olid õpetamas, kuid väga paljude laste jaoks neid olemas polnud.

Annemari ei usu, et tänapäeval on midagi teistmoodi, sest sõprade-tuttavate lood, kellest paljud on ise kooli tundi andma sattunud või õppeasutusi muul põhjusel külastanud, pole julgustavad.

Näiteks rääkis hea kolleeg hiljuti, kuidas tema külalistunni ajal mõnitas 5. klass in corpore üht pisikest kasvu tüdrukut, eestvedajaks umbes 180 sentimeetri pikkune klassiõde. Teadagi miks, vastasel juhul oleks ta ise mõnitatavaks jäänud. Ja kuidas siis kolleeg peaaegu et shoki sai, sest noored õpetajad sellesse ei sekkunud, lihtsalt seisid ukse kõrval ja kuulasid. Mis toimub? Keeld mitte sekkuda laste “sotsiaaluse arengusse”? Nalja teete?

Koolielu on kõike muud kui nali, teab Annemari. Ja loeb kasvava õudusega 1. septembrini jäävaid päevi. Siis peab ta oma lapse viima sinna, kus tema teadmist mööda lastel pole turvaline. Naine tunneb, et reedab oma lapse, kes on seni siiralt uskunud, et vanemad talle halba ei soovi ning kaitsevad teda. Igal õhtul nutab ta valust end magama.