Blogija Celeste Yvonne tundis, et tema ei pea ennast pidevalt süüdi tundma ja ta ei kartnud ausalt oma tundeid väljendada, mistõttu kirjutas ta oma abikaasale ausa kirja ning portaal Brightside avaldas kirja täismahus.

Selline oli naise kiri oma mehele:

“Kallis abikaasa! Ma. vajan. rohkem. abi!

Eilne õhtu oli sinu jaoks raske. Ma palusin sul beebi eest hoolitseda, sest ma soovisin varem magama minna. Beebi nuttis, karjus hüsteeriliselt. Ma kuulsin seda ülevalt oma magamistoast ja mu kõhust käis valu läbi, ma mõtlesin, kas ma peaksin tulema allakorrusele ja temaga tegelema, aga selle asemel panin ma ukse kinni. Ma tõesti vajasin und.

Sa tulid 20 minuti pärast endiselt karjuva beebiga magamistuppa, asetasid ta tema voodisse ja lükkasid tema voodi minu kõrvale. See oli ilmselge märk sellest, et sa oled lõpetanud temaga tegelemise.

Ma tahtsin sinu peale karjuda. Ma oleks tahtnud tõeliselt suure tüli üles tõmmata. Ma olin terve päev üksinda tegelenud meie paariaastase põngerjaga ja beebiga. Beebi nagunii ajab mind iga öö üles, sest tal on süüa vaja. Korduvalt. Kõige väiksem asi, mida sa teha saaksid, on anda mulle paar tundi vaba aega, kus ma saan magada.

Mõned tunnid segamatut und. Kas seda on liiga palju palutud?

Ma tean, et me mõlemad oleme pärit traditsioonilistest perekondadest, kus ema õlul oligi kõik, mis seotud kodu ja lastega ning isad pereasjadega ei tegelenud. Isad ei vahetanud iialgi mähkmeid, ei koristanud ega teinud süüa. Kui nad midagi natukenegi tegid, oli see vägagi ootamatu.

Ma näen, et meie peres hakkab tekkima samasugune dünaamika, iga päevaga aina rohkem. Minu kohustus on hoolitseda laste ja kodu eest isegi siis, kui ma tahan ühel hetkel tööle tagasi minna. Ma süüdistan ennast, sest ma ei saa selle kõigega hakkama. Ma näen, et minu lastega sõbrannad saavad sellega hakkama. Ma tahaksin seda suuta, aga ma tõesti ei saa. Miks? Ma ei tea.

Võib-olla need ideaalsed emad, keda sa kogu aeg näed, mängivad seltskonnas olles lihtsalt sellist rolli, kuid kodus on nad samamoodi kokkukukkumise äärel, sa ju ei tea seda. Ka nemad vajavad abi, kuid nagu minagi, ei julge seda tunnistada, sest mis emad nad siis sellised on?

Ma ütlen selle nüüd välja: ma vajan rohkem abi, ja kohe.

Osake minust tunneb, et ma olen läbi kukkunud, kui sinult seda küsin. Sa ju aitad. Sa oled imeline isa ja saad lastega hästi hakkama. Aga ma olen kõigest inimene, kes saab iga öö heal juhul katkendlikult viis tundi und ja ma olen ekstreemselt väsinud. Ma vajan sind.

Mul on vaja, et sa tegeleksid hommikul meie põnniga, et ma saaksin tegeleda beebiga ja hommikusöökidega. Ja kui ma ütlen, et tegele põnniga, siis see ei tähenda seda, et lükka ta televiisori ette. Tee kindlaks, et ta käib potil, anna talle süüa, paki ta kott lasteaiaks kokku.

Õhtuti ma vajan, et sa paneksid ise meie suurema lapse magama ja peale seda tegeleksid beebiga, et mina saaksin mõned tunnid puhata. Ma tean, et tema nuttu on raske kuulata. Usu mind, ma tõesti tean. Aga ma kuulen seda päevad ja ööd läbi. Palun saa mõned tunnid hakkama, ma vajan rahulikku und. Ma vajan sind.

Nädalavahetuseti vajan ma rohkem aega iseendale. Ma tahan käia üksinda kodust väljas ja tunda ennast nagu inimene. Ka siis, kui ma lähen lihtsalt poodi. Palun tee rohkem. Pane näiteks mustad nõud ära ilma, et ma peaksin sinult seda paluma.

Ja palun näita rohkem tänulikkust välja kõige suhtes, mida ma teen. Ma tahan, et mind märgataks. Et sa tuleksid koju ja tänaksid mind kõige selle eest, mis ma sinu äraolekul kodus teinud olen. Ma tahan, et sa märkaksid, et ma mitte kunagi ei palu sul koju jääda, kui sul on planeeritud mõni spordiüritus või sõpradega väljaminek. Minult kui emalt oodatakse seda, et ma oleksin alati kodus ja valmis kõigi eest hoolitsema.

Ma tean, et niimoodi elasid ja tegutsesid meie vanemad, aga ma ei suuda enam. Ma vajan sind. Kui ma kohe abi ei saa, siis ma murdun. Ja olgem ausad — ka sina vajad mind."

Emad, kas nõustute selle naise avameelse kirjaga?