1. Lihtsalt otsusta, et sa enam ei karju

See on alati esimene samm, sest kui sa ei otsusta sellele pühenduda, ei suuda sa ka oma halba harjumust muuta. Ära ütle “ma proovin edaspidi enam mitte…” ja ütle hoopis endale konkreetselt: “Ma olen otsustanud, et nüüdsest ma enam oma laste peale ei karju.”

Tee sellest enda uus mantra ja korda seda oma peas, et sellele tõeliselt pühenduda. Jah, see võib kõlada hullumeelselt, aga minu puhul see toimis. Ma olin juba nii harjunud karjuma, et sellest oli saanud mu teine mina ja see oli esimene reaktsioon igasugusele laste negatiivsele käitumisele. Aga see pidi muutuma ja seetõttu peab see olema pidevalt su mõtetes, et sa saaksid seda teadlikult muuta.

2. Pea meeles, et sa oled neile eeskujuks

Üks märk, mis sundis mind otsustama, et pean muutuma ja seda kohe praegu, oli siis, kui nägin, et mu tütar karjus oma väikevenna peale. Mul oli tunne, et vaatan peeglisse ja kuulen iseenda häält. Mulle ei meeldinud näha viha tema näos, teda näpuga poja poole näitamas ega ka need sõnad, mida ta tema suunas karjus. Mul oli enda pärast häbi ja mõtlesin, kuidas ma saaksin selle inetu käitumise temast välja harjutada. See pärines ju minult!

Lapsed õpivad oma vanematelt ja teistelt eeskujudelt palju rohkem kui sellelt, mida me proovime neile öelda. Kui ma karjun ja käitun lastega inetult, ei ole mu lastel paremat võimalustki, või mis?

Nii väga, kui ma ka ei tahaks unustada ära seda mäletsust oma tütrest, pean hoidma seda meeles, et ise paremini käituda.

3. Tunnista, et eksisid ja vabanda

Ma ei ole ideaalne, ükski ema ei ole ja täpselt, nagu me püüame õpetada oma lastele, et nad tunnistaksid, kui nad eksivad ja vabandaksid, peame ise sama tegema.

Kui ma lähengi endast välja, pöördun hiljem oma laste poole ning tunnistan, et ma eksisin ja kahetsen tegu. Sel on võime ravida haavunud südant ja näitab lastele, et ka meie teeme vigu, mida on vaja hiljem heaks teha.

4. Vaata esmalt, kuidas sina käitud?

Jah, su lapsed ajavad sind vihaseks. See lihtsalt paraku on aeg-ajalt nii. Nad vinguvad, kaklevad, hüppavad diivanil ja ajavad tube segamini. On täiesti reaalne, et kui sa vihastad, ei ole sel samas mingit pistmist sellega, mida su lapsed tegid. Sel on palju rohkem pistmist sinu endaga.

Kas sa magad ikka piisavalt? Kas su töö tekitab sulle stressi? On sul hetkel liiga palju toimetusi? Võimalik, et need kõik kehtivad sinu puhul, aga seda ei tohiks laste peale välja valada.

Ma tean, et kui olen väsinud ja mul on palju tegemist, karjun oma laste peale palju suurema tõenäosusega. Alati ei ole võimalik muuta elu lihtsamaks, et sa ärrituksid vähem. Kui sul on kodus pisike beebi ja samal ajal paariaastane laps ning ehk veel mõni laps, on vahel võimatu isegi mõneks tunniks uinuda. Aga see, kui sa tead, miks sa praegu nii kiiresti ärritud, võib aidata igapäevaste väljakutsetega paremini toime tulla.

5. Tea, mis sind närvi ajab

Mõtle läbi oma laste tegevused, mis sind kõige rohkem närvi ajavad. Kas see on vingumine või hoopis see, kui nad omavahel kaklema lähevad? Lisaks mõtle välja, millal sa kõige närvilisem oled. Kas hommikuti, kui pead neid lasteaeda/kooli saatma, et ise tööd teha või siis, kui jõuate just koju, pead valmistama õhtusöögi, aga lapsed nõuavad kogu su tähelepanu?

Kui sa tead, mis sind närvi ajab, on sul samuti lihtsam sellega hakkama saada.

6. Pane kirja nimekiri alternatiividest

Mõtle välja erinevaid viise, kuidas saaksid oma “viha välja valada”. Sa ei tohi karjuda, aga mida sa siis teed, kui su lapsed halvasti käituvad ja sa ei leia enam paremat väljapääsu? Kui see hetk jõuab kätte ja tahad oma laste peale karjuma hakata, võta appi mõni neist parematest alternatiividest.

Üks asi, mis minu puhul väga hästi toimib, on see, et ma ei keskendu enam sellele, kuidas ma end tunnen ja lihtsalt hindan olukorda. Mida mu lapsed siis ikkagi tegelikult teevad, mis minu arvates praegu nii halb on? Väga sageli, kui olen seda teinud ja peatanud end ning oma lapsi vaadanud, mõistan äkitselt, et hoopis mina olen tujukas vana lehm ja mu lapsed lihtsalt lõbutsevad. Nad ei teegi tegelikult midagi valesti, mina olen lihtsalt väsinud ja närviline ja ei saa lärmiga hakkama. Tegelikult polegi midagi hullu.

7. Võta aeg maha

Kui oled jätkuvalt pahane ja miski pole toiminud, võta lihtsalt aeg maha. Mine vannituppa või magamistuppa mõneks minutiks peitu, et rahuneda ja end koguda. Karju patja või tee mida iganes, mis aitab sul viha välja elada. Kui oled rahunenud, on sul lihtsam olukorraga tegeleda.

8. Rahune ja lõbutse

Kõik kasvab praegu üle pea ja oled stressis? Jah, ma mõistan sind, ma tunnen ja elan iga päev sama üle. Aga kui oluline see ikkagi tegelikult on, et õhtusöök saaks kindlaks ajaks valmis? Väga sageli teevad lapsed pahandust just seetõttu, et sina oled stressis ja väsinud ja nad tahavad lihtsalt pisut tähelepanu.

Kas sa oled märganud, et kui sina oled lõõgastunud ja heas tujus, käituvad ka lapsed sageli paremini, aga kohe, kui ärritud, hakkavad ka nemad rohkem pahandusi tegema?

Seega, unusta õhtusöök, las see jääb hiljaks, mängi oma lastega, lõbutse ja naera nendega koos. See teeb imesid. Ja te võite süüa ka võileibu või mida iganes, see pole nii oluline, või mis?

Lapsevanemad, milliseid meetodeid te kasutate, et oma laste peale mitte karjuda?