Miks me üldse näeme unenägusid ja kuidas tekivad õudusunenäod?

Und ja une ülesannet, unevajadust, erinevaid unefaase ja seejuures REM-und (rapid eye movement - unefaas, mil nähakse unenägusid) ning unenägusid on palju uuritud. Huvitav on, et erinevates kultuurides on levinud uskumus, et unenäod “paljastavad saladusi”, võimaldades “alateadvuses peituvate tunnete” avaldamist. Tänapäeva teadlased on unenägude sisu kohta pakkunud teise hüpoteesi, mille kohaselt puudub unenägudel iseseisev funktsioon — unenäod võivad olla pelgalt muu ajutegevuse kõrvalnähud.

Miks me näeme unes aga konkreetseid pilte? Need aju piirkonnad on eelnevalt mõjutatud inimese hiljutiste kogemustega seotud närviaktiivsusest, samuti korduvatest mõtetest. Konkreetsed pildid on enamasti seotud eelnenud päeva või üldiste mõtetega ja aju annab endast parima, et koostada neist kujutistest sidus lugu. Osa loo kokkupanemisest toimub unenäo ajal ja osa arvatavasti ka siis, kui inimene unenägu meenutada üritab. Samas unenäod ei ole ka ainult päevasündmuste ülevaated — nimelt esineb unenägudes sageli ebaloogilisi elemente nagu ise lendamine või hõljumine, avalikus kohas alasti olemine vms.

Samuti on leitud, et sagedamini esineb unenägudes enam negatiivseid tagajärgi ja tundmusi (hirm, mure, häbi) positiivsete tagajärgede ja tundmuste kõrval. Viimast on selgitatud põhjendusega, et unel on närvisüsteemi taastav funktsioon ning ööune ajal toimub negatiivsete mõtete ja tundmuste töötlemine.

REM-une ajal, mil nähakse unenägusid, on aju töö aktiivne, ent inimese skeletilihased on liikumatud, samuti on selles unefaasis inimene kõige vähem tundlik välisele stimulatsioonile. Kui satutakse REM-une ajal siiski ärkama, siis võidakse end leida hirmutavas ent kahjutus uneparalüüsi seisundis, kus REM-une lihashalvatus püsib lühikest aega pärast ärkamist — inimene on teadvusel, ent ajutiselt liikumisvõimetu. Selline ärkamine hetk tagasi nähtud kujutlustest võib olla üsna hirmutav ja olla üheks võimalikuks vastuseks küsimusele, miks mõned une ajutegevusest meelde jäänud kujutlusi tõlgendatakse õudusunenägudena.

Rohkete uneuuringute läbi on leitud, et kognitiivse funktsiooni, ennekõike visuaal-ruumilise mõtlemise arenemine võimaldab näha unenägusid sellistena, nagu näevad neid täiskasvanud. See võimekus hakkab kujunema 8-9 eluaastal ning on enamasti kujunenud 11-12 eluaastaks. REM-uni kui unefaas on lastel ja isegi beebidel olemas, ent leitakse, et alla 5-aastaste laste unenäod on üsna staatilised ja üheilmelised.

Kas mõni õudusunenägu võib jätta lapsele trauma terveks eluks? Kuidas küll lapsele toeks olla?

Vahel kipuvad ühed ja samad teemad inimeste unenägudes aastast aastasse korduma, vahel sedasi kümneid aastaid järjest. Samas pole kirjanduses välja toodud, et unenägu ise põhjustaks traumat. Pigem on seos vastupidine — inimesed, kes on kogenud traumaatilist sündmust ja põevad post-traumaatilist stressihäiret, võivad näha ka taolise sisuga õudusunenägusid.

Pärast õudusunenägu võib laps olla nutune ja hirmul. Sel hetkel vajab ta ennekõike hoolitsust, selgitusi ja mõistmist teda hooldavatelt täiskasvanutelt. Kui laps saab vanemaks, siis suudab ta juba ise paremini mõista, et unenägu on kõigest unenägu.
Mõistmine tekib hea kontakti pinnalt — sideme loomiseks ja hoidmiseks lapsega tuleb last kuulata, peegeldada, väljendada arusaamist, et unenägu võis olla hirmutav. Lapse jaoks on unenägu väga reaalne ja seega on arusaadav, miks ta on seetõttu hiljem hirmul.

Lapsele tuleb kinnitada, et see on kõigest unenägu ja mitte reaalsus ning ta on turvalises kohas — kõik on hästi ja ta võib uuesti magama jääda. Last võib kaisutada ja paitada, et rahustada tema närvisüsteemi füüsiliselt.
Lapsele tuleb õpetada ka ärevuse toimetuleku võtteid — positiivsete mõtetega asendamine, turvalisest paigast mõtlemine. Vanem võib jagada enda kogemusi, kuidas tema ise on hirmuga hakkama saanud.

Võib lapsega koos fantaseerida, kuidas ta unenäos esineva tegelase või olukorraga hakkama saab. Kui see on näiteks mõni koletis, siis kas lapsel võiks olla teda kaitsev ja tugevaks tegev keep, kilp või kõike heaks tegev võlukepp? Last tuleb suunata olema aktiivne kaasosaline võimalike lahenduste väljamõtlemisel.
Kui laps on unenägude tõttu hakanud kartma magamajäämist ja pimedust, siis võib proovida mängida pimedas — nt kullimäng taskulambi abiga, helendavate asjakeste otsimine pimedas ehk aaretejaht.

Mõned lapsed saavad positiivset kinnitust enda öisele hirmu​käitumisele, saades vanema hellust, hoolt ja tähelepanu läbi negatiivse sündmuse. Kui vanem seda kahtlustab või märkab, siis tuleks olukord ümber mängida ja mõtestada — kinnitada lapsele, et vanem on tema üle väga uhke, et ta on nii vapper ja julge. Võib sisse seada tähekeste süsteemi, mille korral saab laps iga kord tähekese, kui on maganud terve öö iseseisvalt. Pärast teatud arvu tähekeste kogumist ootab last ees preemia — ühine vaba aja veetmine veepargis, kinoskäik või lemmiku maiuse küpsetamine.

Ennekõike tuleks hoolitseda usaldusliku kontakti loomise ja hoidmise eest lapsega — see annab talle turvatunde, et ta võib alati rääkida ning teda ei naeruvääristata. Lapsele võib kinnitada, et tema jaoks ollakse olemas. Samuti on täiesti normaalne ja eluterve, kui laps jätab mõned asjad enda teada, vanem ei pea olema kursis lapse kõikide mõtete, kogemuste ja tundmuste üksikasjadega.

Vahel on ka lihtsalt ärevam ja stressirohkem aeg või on laps ise oma loomult tundlikum ja ärevam. Tuleks vaadata üle unehügieen, sealhulgas see, milliste tegevustega laps tegeleb ja millist meediat tarbib enne magamaminekut. Ühes uuringus paluti osalejatel enne magama jäämist mängida tetrise mängu ja leiti, et osalejad nägid unes langevaid kuubikuid (ehkki mitte mängu mängimist). Unenägude sisu on seega suuresti mõjutatud ajutegevusest ja -aktivatsioonist. Soovituslik on ärritava sisuga meedia ja tegevused asendada rahulikumate tegevustega nagu ilusate looduspiltide vaatamine, teha lõõgastavaid veeprotseduure (võimalusel käia vannis), kuulata rahulikku muusikat (nt loodushelisid).

Kindlasti ei tohiks alahinnata või nn diskvalifitseerida lapse tunnet — hirmu — ka siis, kui täiskasvanu teab, et see oli kõigest uni. Tuleks hoiduda lapse alandamisest või alavääristamisest, et ta midagi unes nägi või unenäo tõttu mingeid tundeid tunneb.
Samuti tuleks hoiduda ülekaitsmisest ja vältivale käitumisele kaasa aitamisest — kui laps ärkab, tuleb minna tema juurde ja aidata tal magama jääda uuesti tema enda voodis. Kui laps kipub hirmutavate unenägude tagajärjel saama armastavate ja armastatud vanemate kaissu, siis võib tekkida uus probleem, kus laps ei ole enam harjunud enda voodis magama.

Millal peaks otsima välist abi?

Õudusunenäod on üsna tavapärased ja arvatakse, et täiskasvanutel esineb neid vähemalt kord aastas. Kui lapsel kipuvad õudusunenäod siiski olema väga sagedased, siis võib oletada, et laps kas tarbib enne magamajäämist ärevusttekitavat sisu (sageli teleri või teiste digiseadmete vahendusel), on üle elamas stressirohket aega, üle elanud trauma või on tundliku ja ärevama loomuga. Kui õudusunenäod on väga sagedased ja korduvad, segavad oluliselt lapse toimetulekut kodus, lasteaias või koolis, vajab laps tõenäoliselt enamal määral tuge. Võib-olla tuleks üle vaadata unehügieen, anda täiendavaid selgitusi vanema poolt, koos võib pöörduda ka spetsialisti vastuvõtule, kes aitaks selgitada, millised sündmused lapse elus võivad käesolevalt stressi tekitada või olnud lapse jaoks traumeerivad.