Lihtne öelda, raske teha, aga kui tahad, et su laps areneks kiiremini, käitu NII
„Öelge, kas teie olete laisk ema?” – sellist küsimust oli sotsiaalvõrgustikus üsna ootamatu saada. Mis see on? Kas mingisugune kampaania? Mällu kerkis Jakov Akimi lasteluuletus vaesest postiljonist, kes pidi kätte viima ilma aadressita kirja, mille ümbrikule oli kirjutatud üksnes „Anda kätte Kobakäpale”.
Ja mida vastata? Hakata ennast õigustama? Lugeda üles kõik oma vilumused, oskused ja kohustused? Aga võib-olla saata talle oma CV?
Ma täpsustan igaks juhuks:
„Millises mõttes?”
Ja küsimus esitatakse juba teisiti:
„Kas teie olete laisast emast rääkiva artikli autor?”
Ahah, jah, säärasel juhul olen see mina …
Kuid esialgu ei olnudki see üldse artikkel. Ühel rohkearvulistest psühholoogiaalastest foorumitest ja sealhulgas kaugeltki mitte kõige populaarsemal nendest tõstatati teema kasvava põlvkonna infantiilsusest ja selle põhjustest. Ja isegi laiemalt – selle põlvkonna hädisusest ja nõrkusest. Lühidalt öeldes võis kommentaatorite kõiki halamisi taandada klassiku parafraasitud tsitaadile: „Jah, poeg, siis oli teine lugu, olid meie ajal alles tublid lapsed!” Või siis teisele klassikalisele teadaandmisele: „Aga mina nende vanuses …” Seejärel loeti kõik üles – „viieselt ma lippasin piimakööki vennale titetoitu tooma”, „seitsmeselt käisin lasteaias vennal järel”, „kui ma olin kümnene, oli üks minu kohustusi valmistada kogu perele õhtusöök”.
Ma mäletan, kuidas ma andsin endale loa irooniliselt suud pruukides nentida, et laste käitumise ja lapsevanemate käitumise vahel valitseb otsene seos: „Kui vanemad oleksid veidi laisemad ega teeks kõike laste eest ära, peaksid lapsed iseseisvamaks hakkama.” Ent kui mõtlema hakata, siis nii see tegelikult ongi. Lapsed ei ole ju viimastel aastakümnetel tõepoolest kehvemaks muutunud. Nad ei ole kehaliselt nõrgemaks jäänud ega kaotanud võimet tööd teha. Kuid võimalusi näidata välja oma suutlikkust iseseisvalt tegutseda on neil vähemaks jäänud. Miks? Aga seepärast, et laste iseseisvus ei ole enam perekondadele eluliselt tähtis vajadus, mis vabastab ema aega ja käsi selleks, et ta saaks igapäevast leiba lauale teenida. Liiatigi on iseseisvus muutunud paljude vanemate maailmapildis ohu sünonüümiks. Ja lapsed ei ole ju lihtsalt lapsed, vaid oma vanemate lapsed, kujutades endast seega üht osa perekonnast kui süsteemist, mille kõik elemendid on omavahel seotud. Kui muutub vanemate käitumine, muutub sellele vastavalt ka laste käitumine. Kui lapse eest kõik ära tehakse, ei ole tal arenemist nõudvaid stiimuleid. Ja vastupidi – kui vanemad ei tee enam lapse eest seda, mis on talle juba jõukohane, hakkab laps tekkivaid vajadusi iseseisvalt rahuldama.
Nendest aruteludest foorumil ning elust võetud näidetest selle kohta, kuidas ülehoolitsusele vastandus laiskus, said blogikanded – said lihtsalt selleks, et oma mõtteid ühtekokku koondada. Ja äkitselt tuli ootamatu pakkumine ajakirja toimetajalt: „Te ei ole ju vastu, kui me avaldame selle artikli kujul?” Seejärel lisas toimetaja: „Sellest tuleb pomm!”
See kujunes tõepoolest infopommiks. Pomm lõhkes ja tegi oma töö. Minu artiklit tsiteeriti lastevanemate foorumitel ning seda esitleti blogides, suhtlusvõrgustikes ja muudes – sealhulgas ka välismaistes – populaarsetes veebiressurssides. Semjon nimetati näiteks hispaaniakeelses tõlkes Sebastiániks, päevik asendati miskipärast portfoolioga ja ema (see tähendab, et mina) palub hispaania versioonis tuua endale mitte teed, vaid kohvi, kuna tee ei ole Hispaanias kuigi populaarne jook. Ja kõikjal said kommentaariumides alguse tulised vaidlused: „Kas laisk ema olla on hea või halb?” Alates „Vaat niiviisi tulebki lapsi kasvatada, et nad eluks valmis oleksid” kuni „Milleks siis üldse lapsi sünnitada? Et nad teenijat mängiksid!”. Tegelikult ei vaielnud inimesed siiski sugugi mitte üksteisega, vaid pigem oma projektsioonidega. Igaüks nendest projitseeris artikli taustale mingisuguse omaenda loo, kas oma lapsepõlvest või tuttavate elust pärit näite.
Kahjuks läks internetis liikvele artikli natuke kärbitud versioon (lugu tuli ju kuidagiviisi kahele ajakirjaleheküljele ära mahutada) ja seetõttu ei saanud kaugeltki mitte kõik aru, et selles ei räägita ehtsast laiskusest, vaid peetakse silmas lapse iseseisvuse arenemiseks vajalike tingimuste loomist. Ja et ma ei pidanud sugugi silmas varajast sunnitud iseseisvust, mis tekib sellest, et vanemad on hoolimatud ja suhtuvad lapsesse ükskõikselt. Kui kommentaarides artikli „Miks ma olen laisk ema” all kirjutatakse „ka mina, ka mina olen laisk”, kusjuures see tähendab, et „ma istun terve päeva arvuti taga / magan / vaatan televiisorit, laps aga mängib omaette”, siis tunnen ma ärevust. Ma ei tahaks, et minu seisukohtades nähtaks sellisel juhul patulunastuskirja. On hea, kui laps oskab endale ise tegevust leida ja ennast ise teenindada, aga kui ta on kogu aeg omaette, on see halb. Niisugusel juhul jääb tema areng tugevasti kängu. Ema laiskus ei või tuleneda ükskõiksusest laste suhtes, vaid peab lähtuma nende eest hoolitsemisest. Seepärast ma valisingi endale „laisa ema” tee, kes tõepoolest ei viitsi kõike laste eest ära teha, ja pealegi nende esimesel nõudmisel. Ta on laisk ja õpetab lapsi tegema kõike iseseisvalt. Uskuge mind – ka see ei ole lihtne tee ja nõuab võib-olla veelgi rohkem energiat. Ehtsat laiskust ei anna sellega võrreldagi … Muidugi on lihtsam nõud kähku ise ära pesta kui kuivatada põrandat pärast seda, kui neid pesi viieaastane põngerjas. Ja lapse uinumise järel tuleb taldrikud veel üle pesta, sest esimesel korral jäi nende külge nii rasva kui ka nõudepesuvahendit. Kõik ei kuku paugupealt hästi välja ka siis, kui kolmeaastasel lubatakse lilli kasta. Laps võib lillepoti ümber lükata, mulda maha ajada või lille nii rohke veega üle kallata, et seda voolab üle potiserva. Kuid just nimelt niiviisi ehk tegutsedes õpibki laps oma liigutusi koordineerima, tegude tagajärgi mõistma ja vigu parandama.
Kõik lapsevanemad on sunnitud kasvatamise kestel tihtipeale valima, kas kõik asjad kiiresti ise ära teha või olukorda ära kasutades lapsele midagi õpetada. Teisel variandil on kaks eelist:
- laps areneb ja
- tänu sellele vabaneb vanemate aega.
Ja kui laps siis kunagi nii mõndagi teab ja oskab, saab ema endale laisklemist lubada. Nüüd juba sõna otseses mõttes.
