Tänases Eesti Ekspressis just arutletakse selle üle, et kuidas helikoptervanemad ikka lämmatavad oma lapsi armastusega ja ütlen ausalt, ka mina tunnen vahepeal, et tahaksin sama teha. Tahaksin neid kaitsta kõige kurja eest, tahaksin nad viia tulevikus kodust kooli, koolist trenni, trennist koju ja mitte kunagi lasta tekkida võimalusel, et nendega midagi juhtub. Tahaksin olla see ema, keda tema sõbrad peavad täiuslikuks emaks, kes alati korraldab kõige vingemad sünnipäevad, kes isegi siis, kui laps on külmetusega kodus, suudab tal meele heaks teha (mäletan, et mu klassiõe isa laenutas talle haiguspäevade ajal alati hunniku filme, et lapsel jumala eest igav ei hakkaks ja see isa tundus nagu kõigi isade isa minu jaoks tol ajal) ning tahaksin, et oleksin ema, kellel oleks kõigile küsimustele alati vastused olemas.

Aga ma ei ole. Ja ma ei ole seda sel põhjusel, et ma tahan, et ka minu lapsed saaksid just sellise mõnusalt vaba ja iseseisva lapsepõlve nagu mul oli. Ma käisin juba esimesest klassist ise bussiga koolis, olenemata sellest, kui raske oli mu seljakott ja olenemata, kas pidin minema isa koju kooli lähedale või ema koju teise linna otsa. Kui klassivend mind koolis kiusas, pidin ta ise paika panema (ja nii, et käitumine säiliks “eeskujulik”) ning kui midagi tahtsin, pidin selle nimel vaeva nägema. Jah, mu isa lubas küll, et kui keegi mulle liiga teeb, et ta tuleb appi ja tuligi ning kui mõni hommik kohe üldse bussiga kooli ei jaksanud minna, siis ta viis mu, aga üldiselt pidin ikkagi kõige nimel ka ise vaeva nägema. Ja see kõik on kasvatanud minust tänaseks palju iseseisvama ja tugevama inimese.

Selline mõnus tasakaal, mille sageli otsustab ära lapsevanem, on tegelikult igale lapsele kasulikum, kui vatitupsulapseks olemine. Ja kuigi me, emad, tahaksime vahel oma lapsed lausa surnuks kallistada ja nende eest iga asja eest välja astuda, siis selleks kõigeks pole vajadust. Nad saavad paremini hakkama, kui me arvatagi oskame.