“Lugesin Pere ja Kodu artiklit ning jäin mõtlema enda kooliaja üle, mis ei olnudki nii ammu. Tõsi, esimesest kolmanda klassini kellelgi veel nutitelefoni ei olnud, aga hiljem juba hakkas tulema. Muud brändikaubad olid ka loomulikult moes.

Mina olin see laps, keda kiusati brändikaupade puudumise pärast — ei olnud mul viimase aja trendikaid teksaseid, nutitelefoni sain klassis viimasena, UGG-saabaste moodi tulles mulle neid ei ostetud. Käisin täiesti tavalises Tallinna linna koolis. Ja seda võin ma öelda, et lapsed on ikka väga õelad. Kui üks erineb teistest kasvõi veidi, on see kohe põhjus kiusamiseks.

Muidugi rääkisin ka mina oma emale, nagu ka see tüdruk Pere ja Kodu artiklis, et kas ta ostaks mulle juba nutitelefoni või UGG-saapad. Sain vastuseks resoluutse ei. Kui selgitasin, et mind kiusatakse asjade puudumise pärast, sai ta vihaseks ja ütles, et temal ei ole sellist raha, et nii mõttetuid asju osta ning õppigu ma enda eest seisma.

Tegelikult on väga kurb selliseid lauseid kuulda. Muidugi ei ole ükski vanem kohustatud oma lapsele kõige kallemaid ja viimase moega kaasas käivaid vidinaid ostma, aga arvata, et sellest probleemi ei teki, on ka vale ja oma pea liiva alla peitmine.

Teismelised on tõesti väga õelad. Lahendus oleks ehk see, kui vanemad ei ostakski oma lastele kõige uhkemaid nutitelefone ja muid vidinaid, mida kõik endale lubada ei saa, samas on ka loomulikult vanemaid, kes tahavad seda kõike oma võsukestele lubada. Mis oleks teine variant? Et need, kellel on kõige kallimad vidinad, ei tassiks neid kooli?

Või võiksid õpetajad ja lapsevanemad teha rohkem selgitustööd? See on keeruline teema, aga ma tahangi lihtsalt kokkuvõtteks öelda, et on naiivne arvata, nagu brändikaupade puudumine ei annaks koolis põhjust kiusamiseks.”