30ndates naine: pean koroonakriisile tänulik olema, sest tänu sellele on mu elus täna üks väga eriline mees

Olen 30ndates naisterahvas ja minu viimane suhe jääb ca viie aasta tagusesse aega ja kuigi mu elus on sellest ajast olnud nii mõnigi mees ja ka lühemat sorti tõsisem kurameerimine, siis sellist inimest, kellega ma päriselt tahaksin koos olla, ma ei olnud seni leidnud. Tunnistan, mu latt on üsna kõrge ja kipun meestes pigem vigu leidma ning vahel ehk isegi liiga täiuslikku inimest otsima, aga...

…nii uskumatu, kui see ka pole, pean koroonakriisile tänulik olema, sest tänu sellele on mu elus täna üks väga eriline mees.

Kuna olen aastaid elanud vallalise elu, aga samas olen väga sotsiaalne inimene, siis paratamatult tundsin end koduseinte vahele lukustatuna üksikuna. Nii tegin endale üle pika aja taas Tinderisse konto ja suhtlesin aktiivselt teiste üksikute inimestega. Kuni tutvusin TEMAGA.

Tinderis jäi mulle ühel hetkel ette üks meesterahvas, kellele kohe ei osanud tähelepanu pöörata, aga kui suhtlema hakkasime, avastasime mõlemad, kui hea klapp meil on.

Saime ka reegleid rikkudes korduvalt kokku — jalutasime, kokkasime, sõitsime ratastega jne — ning ühel hetkel avastasin, et olen täiega armunud. Tema tunnistas, et ta on ka ja olemegi koos ning vaatame, mis meie suhtest n-ö “tavaolukorras” edasi saab.

Ma mõtlen ikka, et huvitav, kas oleksin talle andnud võimaluse, kui parasjagu oleks olnud võimalus edasi väljas käia, uute inimestega tutvuda ja oma tavapärast elu elada. Kardan, et mitte, aga selles osas olen tõesti tänulik, et nii läks.

Usun, et mind ootab ees üks suur seiklus!