Kurb naine: mu mees rääkis alati, et ta ei taha lapsi, aga kui minul enam rasestuda ei õnnestunud, avastas ta, et tahab ikka küll

Tutvusin oma endise mehega keskkooli viimases klassis ja teadsin juba siis, et tema on see, kellega tahaksin elu lõpuni koos olla. Meie suhe kestis natukene üle 20 aasta ja siis läks pauguga lõhki.

Meie kooselu oli alati väga harmooniline ja ilus. Tülitsesime omajagu, aga samas ei olnud meie tülid kunagi sellised, et keegi lahkuks kodust või loobiks taldrikuid. Lihtsalt ta on selline inimene, kes peab alati oma tahtmist saama ja ei vabanda mitte kunagi ning paratamatult tuleb elus ette kordi, kui sa ei saa oma mehega kõiges nõustuda. Aga tegelikult oli meie suhe ikkagi ilus.

Esimesed 12 aastat olime me mõlemad veendunud, et me ei taha lapsi. Olime juba pisut üle 30aastased ja tundsime, et meile kummalegi ei valmistaks see rõõmu. Polnud lihtsalt meie jaoks. Aga siis ühel hetkel mina ikkagi naisena tundsin, et tahaksin. See juhtus peale seda, kui tema õde sünnitas ja ma nägin, kui hästi nemad, meist kordades aktiivsemad noored said lapse kasvatamisega hakkama.

Kui mehega sellest rääkisin, oli tema veendunud: tema lapsi ei soovi. Ja kuna ma teadsin, et armastan teda rohkem, kui ühtegi teist meest kunagi armastada suudaksin, siis olin valmis lastest loobuma. See oli mu elu suurim viga.

Miks, te küsite? Sest nii, kui ma sain 40aastaseks ja selgus, et ma ei saa enam mitte mingil juhul lapsi, otsustas tema, et ta ikkagi tahab lapsi. Tahab neid lausa nii väga, et on valmis mu jätma. Ja jättiski.

Eelmisel nädalavahetusel Pärnus sattusin temaga juhuslikult kokku. Vahetasime paar viisakusavaldust ja siis astus kohvikusse, kus viibisime, sisse tema praegune naine... süles beebi.

Mu süda murdus. See oli ju see elu, mida mina endale ette kujutasin. Kuidas ta sai mulle nii teha?